Kui keegi värsketest vanematest küsiks minu käest, mis on asi, mida läheb kõige rohkem pisikese beebiga vaja, siis ma ütleks kandelinad/kotid. Siiani on need olnud ainsad asjad millega me pole totaalselt või osaliselt pange pannud.
Lihtsalt toon näite, et ostsime beebivanni koos istmega, mida me reaalselt proovisime 2 korda ja need siiani vedelevad meil tolmukihi all sahvris. Me lihtsalt ei saanud selle vannitamisega hakkama. Otto kartis, minul ja/või Martinil oli raske teda hoida ja selili ujutamisest polnud juttugi (jah, me lugesime ja vaatasime beebide vannitamise kohta videosid, üritasime mõnusa keskkonna luua, aga ei). Käisime lihtsalt kolmekesi duši all ja kõigile sobis (kõike ei pea tegema nii nagu teised). Aga see selleks…
Kui üldse selles maailmas ei orienteeru, siis soovitan liituda Facebookis grupiga Lapsekandmine (kandelinad, -märsid, -kotid jm). Seal saab lugeda ja uurida eelnevaid postitusi ja ka ise küsimusi küsida. Lisaks on olemas ka müügialbumid erinevate kandmisvahendite ja nende lisade (nt kandmisjoped) jaoks. Ise olen ostnud/laenanud enda linad kõik kasutatult ja väga rahule jäänud. Kusjuures linad vajavadki veidi sissetöötamist, et neid oleks hõlpsam siduda.
Ma ise ei vaata üldse halvasti nende emade suunas, kes ergonoomilisi vahendeid ei kasuta ja on ostnud suvalisest beebipoest endale kõhukoti. Lapsevanemlus on niigi palju väljakutseid esitav ja kogu infot on lihtsalt nii palju, et ei jaksagi läbi uurida. Eks mind kanti ka sarnases kotis ning olen täitsa elus ja terve. Praegu on aga ajad teised, uuringuid ja võimalusi juurde tulnud ja minu jaoks tundus linaga sidumine põnev, sest see võimaldab nii palju eri siduseid (kõhul, seljal, puusal ja variatsioone on nii palju).
Ostsin enne Otto sündi meile kaks lina: üks oli vähekasutatud lina, mille pikkuse osas sain müüjalt petta ning teine puhtalt emotsiooniost selle esimese pettuse najalt. Lisaks tellisin ka ergonoomilise koti Tula FTG (kasutatav alates sünnist ning ei vaja pisikesega beebisisu nagu enamus standardsuuruses kotte).
Linade juures ongi olulised pikkus, tihedus ja materjal. Olenevalt inimese enda pikkusest ja suurusest sobib eri inimestele erineva pikkusega baaslinad (lina ei tohiks olla liiga lühike ega liiga pikk). Tihedus on oluline, sest suuremad põngerjad vajavad juba rohkem tuge ning materjali osas on ikka vastavalt aastaajale võimalik koostist valida.
Lina puhul vaatasin ära baassiduse video siit: https://youtu.be/HwKNoh3fq9k ja selle sidusega toimetasin vist kuni Otto 7-kuuseks saamiseni. Kuigi tagantjärele mõeldes soovitan ma värsketel emmedel mees või sõbranna kaasa võtta ja konsultatsiooni minna. Ma tundsin näiteks Ottoga väga puudust sellisest sidusest, mille saab valmis sättida ja alles siis lapse ruttu linasse panna (muidu on ikka nii, et sätid veidi lina valmis, võtad lapse ja seod jälle edasi). Aga vajamineval hetkel ei osanud ma seda muidugi ise otsida ning selleaastase lapsekandmise nädala raames sain teada, et selline variant on täiesti olemas (no Heureka, eksole). Ehk konsultatsioonis saab kindlasti uusi siduseid ja kandevahendeid proovida. Tallinnas näiteks Kadri Viirand, Berit Piho ning Tartus Rita Braks (endal kahjuks isiklik kokkupuude nendega puudub). Ise jälgin Youtube’is ka kanalit Wrapyouinlove, kus on väga palju sidumise õpetusi erinevate linadega. Varem lihtsalt ei julgenud midagi uut katsetada, aga nüüd on juba täitsa põnev proovida.
Konsultatsiooni mitte minemist kahetsen ma ka sellepärast, et kandekoti reguleerimisest sain ma lõpuks aru alles siis kui põnn oli juba 6-7-kuune. Enne seda katsetasin ja möllasin, aga paika ei saanud (mingid rihmad jäid täiesti kahe silma vahele). Samas kui ise selgeks sain oli Martinit juba lihtsam juhendada ja temale meeldis näiteks koti kasutamine rohkem kui linaga möllamine 🙂
Kandevahendid on nii palju kasuks tulnud, sest alguses on beebidel gaasid ja/või koolikud. Siis on iga natukese aja tagant mõni wonderweek või arenguhüpe ja läheduse vajadus jälle suurem. Siis on perioode, kus on lihtsakt vankri/kärustreik ja peabki känguru-emme moodi jalutamas käima. No ja suurematel tulevad juba hambad jne jne jne.
Igatahes kindlasti soovitan ergonoomilisi kandevahendeid vaadata, sest kuigi laps on väga hea hantel, mis ajaga kasvab, siis tegelikult tahaks aeg-ajalt midagi ka kahe käega teha.
Nüüd on Otto muidugi juba nii suur, et näoga minu poole väga ei taha enam olla, sest ta tahab näha, mis tema ümber toimub ja kuidas ma toimetan. Praegusel ajal seongi ta endale pigem puusale või selga ja oleme mõlemad rahul (nägu väljapoole ei soovitata last kõhul kanda, mistõttu puusal ja seljas on parem variant).
Eks see kandmine ole omajagu väljakutseid esitav, sest esimese korraga ei tule ükski sidumine ilusti välja. Samas kui põhitõed on selged (milline lapse asend on õige ja mida tähele panna), siis on palju lihtsam toimetada kui lihtsalt põnni süles kandes. Eks näis kaua seda kandmiselusti jätkub, sest Otto võtab vist varsti jalad alla, aga mõned aastad hoian need linad ikkagi veel kättesaadavas kohas.
