Mäletan, et kui kevadel olid kõik ostukeskused kinni, siis tekkis nii Apollo kui ka Rahva Raamatu e-poode vaadates probleem – raamatuid ei saanud sirvida. Ikka tahaks ju vaadata, mis stiilis need on ja kas tasub oma raha sinna alla panna. Raamatud on meie peres tähtsal kohal ja Ottol on neid tegelikult juba omajagu (seetõttu üritan neid rotatsioonis ka hoida, ühed riiuli tagaosas ja teised nähtaval). Ottol on väike enda riiul, kus on tema mänguasjad ning ühes nurgas asuvad ka tema raamatud. Nii saab ta nendele kogu aeg ise ligi.
Kuidas see raamatute armastus siis alguse on saanud? Kui ma väike olin, siis loeti meile alati õhtujutuks raamatuid. Mäletan, et see oli väga tore traditsioon ja punkt päevale. Ma usun, et minu suur huvi raamatute vastu on tulnud just lapsepõlvest ja minu sõnavara ja keeleline väljendusoskus on just sealt alguse saanud. Päris väikesena (kuni neljanda eluaastani umbes) meeldisid mulle nii väga igasugused riimilised raamatud ja minu ema väitel oli mul üle paarikümne luuletuse peas. Hiljem loeti meile loomulikult kõiki lastekirjanduse klassikuid alustades Edgar Valterist ja Ellen Niidust kuni Astrid Lindgrenini välja. Minul oli kohustusliku kirjanduse osas suur eelis kuni põhikooli lõpuni (kõik oli lihtsalt juba õhtuti ette loetud). Mingil hetkel luges ema isegi enda ülikooli kunstiajaloo konspekte meile ette (vist eksamiks õppimiseks) ja minul olid ehitiste sammaste eri stiilid vist juba põhikooli alguses selged. Mitte, et ma plaaniks samasugust tulevikku enda lapsele, aga on lihtsalt mõned nii armsad raamatud, mida ma ka Ottole kindlasti kunagi tulevikus lugeda tahan. Hetkel ma talle veel “Bullerby lapsi” lugeda ei saa ja uurime teisi raamatuid.
Kas tõesti lugeda juba nii pisikesele lapsele? Jah, sest lapsed arenevad ülihelikiirusel (vähemalt nii see emana tundub) ning raamatuid lugedes ja koos uurides on võimalik lapsel eri eluetappidel omandada nii palju uusi oskuseid (alustades kasvõi lehe keeramisest ning loomahäälitsuste tegemisest kuni probleemi lahenduste otsimiseni välja). Aga ma tegin ka lühikese nimekirja, miks peaks lapsega raamatuid lugema (väike kokkuvõte lugemisaasta.ee lehelt, koos enda täiendustega):
- Lugemine võimaldab saavutada päeva rütmi ja rutiini. Lastele tegelikult meeldib teatav etteaimatavus päevas ning unejutu lugemine on selle saavutamiseks väga hea ja rahulik variant.
- See on kvaliteetaeg nii lapsele kui ka vanemale. Sel ajal teab laps, et tähelepanu on ainult temal ja ema-isa vaatavad raamatut koos temaga (mitte ei ürita samal ajal nõusid pesta või autot remontida).
- Saad lapsega millegi üle arutleda. Ottoga seda küll veel teha ei saa, aga raamatute puhul on nii palju, millest rääkida. Muinasjuttudes on alati mingi moraal ning lastega on ka põnev mõelda, mis siis on õige ja mis vale.
- Õpid oma last tundma. Ka pisikestel lastel on juba omad huvid ja eelistused. Tegelikult on nii põnev vaadata, et mis lapse tähelepanu köidab ja kuidas ta erinevatele piltidele ja juttudele reageerib. See aitab ka vanemal igapäevastes tegevustes enda last paremini mõista.
- Aitad oma lapse arengule kaasa. Laste aju areneb väikelapse eas väga palju. Mida rohkem raamatuid, seda rohkem sõnu, häälikuid ja lauseid, mis aitavad teksti mõistmisele ja õppimisele vaid kaasa.
- Täieneb sõnavara ja areneb loogiline mõtlemine. Erinevaid raamatuid lugedes näeb laps ka tekstide kirjapilti ning õpib keelelisi reegleid. Loogiline mõtlemine aitab lahendada probleeme nii raamatuid lugedes, kui ka igapäevases elus.
- Õpetad lapsele vajalikke väärtusi. Iga lapsevanem soovib, et laps kannaks endas positiivseid väärtusi ja teaks, millised on vanema, aga ka ühiskonna ootused.
Mina olen seda meelt, et raamatuid ei ole kunagi liiga palju. Samas tunnistan, et kõikide raamatute puhul ei teki alati samasugust elevust ja ka kodused seinad ei ole kummist, et üha suuremad raamaturiiulid ära mahuks (mina viin tihti vanad raamatuid uuskasutuskeskusesse). Lihtsalt on nii, et leidub raamatuid, mis on oma sisult, kujunduselt ja illustratsioonide poole pealt silmale paremad vaadata. Seetõttu ongi meil ka tekkinud silmnähtavad lemmikud. Siia postitusse olen üritanud kõik meie raamatud päriselt üles pildistada ja teha seda selliselt, et ka veidike sisu oleks näha. Kolimise käigus pakkisime tegelikult kokku ka enda raamatukogu, mistõttu osade raamatute puhul olen saanud kasutada vaid netist leitud kaanepilte. Seega need, mis said kaasa pakitud on tõesti suured lemmikud ja julge südamega soovitame ka teistele. Aga raamatutest nüüd lähemalt ka…
Hakkasin Ottole raamatuid näitama juba siis, kui ta oli umbes kuu või paari vanune. Saime enda beebipeolt kingituseks ühe üliarmsa pehme ja krõbiseva heade kontrastidega raamatu (must, valge, punane), mille eeskujul hakkasingi otsima spetsiaalselt beebidele mõeldud raamatuid (vastsündinud ei suuda nimelt veel värve eristada, mistõttu on sellised kontrastid neile paremini jälgitavad). Konkreetne raamat oli firmalt Mamas&Papas ja inglise keelne, kuid lapsed saavad ju alguses kõikidest keeltest aru. See oli meil alguses tõeline hitt ja ilmselt vaataks Otto seda praegugi, aga ma pakkisin selle juba järgmise lapse tarbeks kasti ära.
Juuni beebide grupis jäidki silma “Pildid beebidele” sarja raamatud (kirjastus Felistella), mille kohe soetasin, kui neid nägin. Ka need on samasugused kolmevärvilised raamatud, mida pisibeebil on hea jälgida. Kui Otto väiksem oli, siis oligi selliseid raamatuid vaid kaks: “Pildid beebidele. Talu” ja “Pildid beebidele. Tsuhh-tsuhh.”
Kuigi on öeldud, et need on pisibeebidele mõeldud raamatud, siis Ottole meeldib neid siiani lahti voltida ja vaadata. Talu raamat on veel teiselt poolt ka värviline ja taluelustiku pildiga, mistõttu pakub siiamaani uudistamisrõõmu.
Praegusel ajal on aga selliseid raamatuid veelgi juurde tulnud ning hiljuti tellisin 4 sarnast montessorilikku raamatut veel juurde. Neist kaks on sama kirjastuse (Felistella) samasuguses volditavas formaadis raamatud “Pildid beebidele. Loomad” ja “Pildid beebidele. Sõidukid.”
Teised kaks aga Koolibri kirjastuse raamatud “Erguta beebi meeli. Loodus” ja “Erguta beebi meeli. Beebi tähtsad asjad.” Nendes raamatutes on ka väljatõmmatavad lehed piltidega, mis on omavahel seotud (aitab kaasa lapse motoorika ja seoste loomise arengule). Reaalsuses on lehed küll paksemast paberist, kuid isegi endal on neid kohati keeruline sisse-välja lükata, rääkimata lapsest. Pildid on ilusad, kuid meie eelistame “Pildid beebidele” sarja raamatuid.
Need on siis sellised raamatud, mida saab juba õige pisikesele näidata ning minu kogemus on, et leiavad kasutamist ka peale aastaseks saamist (eks näis, millal nendest raamatutest villand saab).
Otto tädi kinkis aga meile raamatu, mis vist pikkadeks aastateks täiesti esikohale jääb (Päike ja pilv kirjastus). Selleks on “Hei, Otto!” ja on vahvate minimalistlikke piltide ja lausetega. Meile sobib see raamat ka hästi unejutu raamatuks, sest raamatu-Otto jääb viimasel lehel magama (siis peab päris-Otto ka tuttu minema).
Mingil hetkel hakkasime ka meie Ottole värvilisemaid raamatuid näitama. Esimesed nendest olid vanniraamatud, et duši all ja vannis tema tähelepanu juuste pesemise ajal kõrvale juhtida. Neist esimene “Uljas hüljes,” milles on toredad riimid ning millega tuleb kaasa ka vahva vannihüljes (Karrup OÜ) ning teise pehme vanniraamatu kohta mul info puudub, kuid sisaldab endas värvilisi pilte loomadest.
Siis kui ta juba ise endale riiulist midagi vaatamiseks valis (umbes 6-7-kuusena), siis sain lõpuks aru, millised raamatud talle tegelikult meeldivad. Oluline oli, et lehti oleks lihtne keerata (pigem paksemate lehtedega ja papiraamatud), illustratsioonid pidid olema lihtsad, ilusad ja värvilised (esialgu ka üks pilt ühel leheküljel), eelistatavalt oli juures ka mingi tegevust või katsumist nõudev element (see aga polnud põhiline tingimus).
Ühed vaieldamatud lemmikraamatud on siiamaani “Otsi ja leia. Arvud” ning “Otsi ja leia. Talus” (kirjastus Koolibri).
Nende raamatute pildid on lihtsad ja armsad ning ilma liigse “taustamürata,” mistõttu Ottole väga meeldis neid vaadata ja ka katsuda (nagu fotodeltki näha, siis illustratsioonid on reljeefsete osadega).
Teine sari raamatutest, mis on samuti ilusate lihtsate piltide ja tekstiga ning nõuab juurde ka tegevust, on pusleraamatud. Meie kollektsioonis on selliseid kaks: “Sõidukid. Pusleraamat” ning “Metsloomad. Pusleraamat,” kuid samas sarjas on veel ka taluloomade ja veeloomade temaatikaga raamatud (kirjastus Rahva Raamat).
Tõsi, siiani ei ole me tekstidele veel nii palju tähelepanu pööranud (Ottole meeldivad kuulamiseks pigem raamatud, kus on värsid) ning vaatame lihtsalt pilte. Lisaks ei kasuta Otto iga kord neid puslejuppe veel sihtotstarbeliselt, kuid vahva on neid tükke välja võtta ja nendega mängida.
Eesmärgistatult oskab Otto aga vaadata klappidega raamatuid. Meil endal on selliseid vaid üks: “Otsi üles! Esimesed sõnad.” Igal paaritul lehel on küsimus ning paarislehel klapi all nii pildiline kui ka sõnaline vastus. Samas sarjas on ka veel “Otsi üles! Loomad,” mis meie raamaturiiulisse veel teed pole leidnud (mulle isiklikult need illustratsioonid nii väga ei meeldi).
Kõristiraamatud on samuti meie raamaturiiulis endale koha sisse seadnud. Neid on meil kaks ja mõlemad on väga toredad, sest on kirjutatud värsivormis ning sellepärast meeldib Ottole neid ka kuulata (mõned vähestest sellistest). Mõlemad on taaskord Koolibri kirjastuse välja antud raamatud: “Lapse rõõm. Tsiu-tsiu” ning “Põrinal ja mürinal.”
Sarnane lisavidinaga raamat on ka “Beebide mänguraamat. Metsikud loomad,” mille ülaosas on närimiseks mõeldud kummijubin ja läbipaistva ovaali sees pisikesed pallikesed. Otto sai selle üsna pisikesena ning siis tõesti toppis seda ainult suhu, aga nüüd vaatab juba rõõmuga neid loomi. Praegu on ta juba nii suur ja arukas, et saame koos loomade ümber tehtud illustratsioonide pärast naerda. Samas sarjas on veel ka raamat “Beebide mänguraamat. Loomad ja linnud,” mis kahjuks meie raamaturiiulist puudu on (kirjastus Sinisukk).
Ottol oli mingi periood, kus teda väga huvitasid erinevad tekstuurid. Panin talle tihti erinevatest materjalidest esemeid katsumiseks põrandale. Ükskord nägime külas olles raamatut “Kas tunned särasarvikuid?” Selles raamatus (Egmont Estonia) on litritega laigud, mida Ottole katsuda meeldis (ja millepärast see ka meie koju raamaturiiulisse rändas). Lisaks on särasarvikute lugu kirja pandud värsivormis, mistõttu Otto kuulab ilusti ära, kui salm saab läbi ja alles siis keerab lehekülje edasi.
Mingil hetkel hakkas Otto huvituma rohkem raamatutest, kus olid päriselulised esemed/situatsioonid/inimesed ning tihti ka ühe lehekülje peal rohkem pilte (selline mitme pildi jälgimise oskus tekkis Ottol kuskil 10-kuuselt, siis võttis ta tihti täiskasvanu sõrme enda kätte ja osutas sellega piltidele, mille kohta pidi rääkima).
Väga hea valge tausta ning päris piltidega on “Kas tunned?” sari (Koolibri kirjastuselt), kus on neli väga asjalikku raamatut. Otto lemmikud on hetkel “Kas tunned? Sinu keha” ja “Kas tunned? Sõidukid.” Igal eseme juures on ka trükitähtedega kirjas selle nimi, mistõttu ma usun, et neid raamatuid me uurime kuni lugema õppimiseni.
Sarnased raamatud on ka “Mida näen kuulen katsun maitsen” sarjas, kus on samuti head fotod. “Sõnad minu päevas” on tekstiline raamat ning “Esimesed sõnad minu ümber” pigem väiksemale lihtsam jälgida, sest ühel leheküljel on üks suur pilt.
Nüüd aga raamatutest, mida meil endal ei ole, kuid soovitame ikkagi. Põhjus, miks on hea mõnikord sõpradel ja sugulastel külas käia ongi see, et siis saab nende raamaturiiuleid ka piiluda. Üks vahva raamat, mis on küll juba läbi müüdud, kuid äkki teiselt ringilt veel saadaval on “Minu esimene pildiraamat. Meie loomad.” Selles raamatus (Egmont Estonia) on jällegi fotod loomadest ning kuna üks loom on ühel pildil, siis on lapsel raamatut mõnus vaadata (ja loomahääli õppida).
Teine selline raamat, mis meie enda raamaturiiulist veel puudu on, on “Minu esimene aabits.” Raamatus on tähed ja selle konkreetse tähega algav ese või loom ning mõni värsirida. Samas sarjas on veel ka “Minu esimene matemaatika,” mille plaanin ka Ottole hankida.
Nüüd ka mõned mitte nii lemmikud raamatud. Sarja “Katsu, tunne ja kuula” raamatute jõudsin siis, kui otsisin erineva tekstuuriga ja karvaseid raamatuid. Need raamatud ostsingi seetõttu, et tekstuuriga laigud olid kõige suuremad, lisaks kostuvad ka vajutades loomahääled. Lemmikuteks polegi need saanud, sest need loomahääled ei ole realistlikud (nt on peategelaseks hiir, kes ratsutab hobuse seljas ning suksu peale vajutades kostub kabjaklõbin ja lõpus “juhhuuu!”). Lisaks ei ole raamatud ka tekstiliselt väga köitvad. Tõsi, need on ainsad raamatud, kust selliseid hääli üldse kuulata saab, mistõttu me neid aeg-ajalt ikka vaatame.
“Värvid värvid siin ja seal” on tegelikult väga ägedate luuletustega raamat, kuid piltide puhul häirib veidi ebarealistlikkus (nt lillade asjade juures leidub jõehobu) ning ebaproportsionaalsus (nt sidrun on suurem kui kaelkirjak). Lisaks on pildid ja tekstid enamasti tumedal taustal ja seetõttu ei vali seda raamatut vaatamiseks Otto ise just väga tihti.
Sellised on meie hetke lemmikraamatud, mis on nii endale kui ka lapsele põnevad vaadata.
Kui tihti teie enda pisikestega raamatuid vaatate? Millised on teie pere lemmikraamatud?
Esimest korda toimub Appo kodu blogi lehel ka loosimine. Loosist saab osa võtta Facebookis. Auhinnaks samasugused raamatud nagu Ottol (täiesti uued muidugi, sest meie omad täiesti kapsaks loetud): “Pildid beebidele. Talu” ja “Pildid beebidele. Tsuhh-tsuhh.”
