Peale Otto sündi oli mul hetki, kus ma tundsin, et asi ei ole okei ja ei saanud üldse aru, mis minuga toimub. Mu enda aju tootis päris jubedaid kujutluspilte ja mõtteid ning ma reaalselt arvasin, et ei ole võimalik, et ma selline inimene olen.
Mõned näited, et te mõistaks, mida ma silmas pean:
Kõige tavapärasemad olid sellised igapäevased muremõtted, kus näiteks välja minnes olin ma pidevas ärevuses, et kas Ottol on piisavalt palju varuriideid kaasas või äkki tal on külm või palav. Või äkki ma unustasin ta luti maha või talle ei sobi need mänguasjad, mis kaasa on pakitud? Enamasti kaasnes sellega ka mingi kujutluspilt sellest, kuidas me oleme kindlasti mingis kaubanduskeskuses, kõikide varuriietega (mida oli alati umbes 3-5 komplekti kaasas ja mida oleks olnud pea võimatu mustaks/märjaks/kakaseks/toiduseks teha) on midagi juhtunud ja mina pean enda kurba last teki sees poolpaljalt ringi vedama ja kõikide hinnanguid enda ebaõnnestumisele taluma.
No ja mingitel hetkedel tulid ka kujutluspildid sellest, kuidas Ottoga kindlasti midagi juhtub. Näiteks olime Martini vanemate juures ning neil on kodus trepp, mis peale lapse saamist tundus kohe eriti järsk. Ükskord seal trepist alla minnes mõtlesin lihtsalt: “Rahulikult, ettevaatlikult. Kas see trepp on alati selline olnud?” ja booooooom! silme ees hakkas jooksma pilt, kuidas ma koos lapsega trepist alla kukun ja ta pea vastu seina lööb ja mina ei jõua õigel hetkel kätt vahele panna. No mida kuradit?
Ükskord käisime Ottoga kodu juures jalutamas ja oli juba suhteliselt hämar. Meil on siin küll valdavalt põllud ümberringi, aga on ka üks metsatukk, kust muidu ikka kitsed ja jänesed välja on tulnud. Hämaras ma nägin, et mingi suur kogu liigub meie suunas ja ma olin millegipärast täiesti veendunud, et see on karu. Ja jälle hakkas iseenesest pilt jooksma sellest, kuidas see karu meie suunas jookseb ja mina jõuan vaevu Otto vankrist välja võtta, kui see loom juba mul juba hammastega küljes on. Kõik kohad on verd täis ja mu laps nutab keset teed vereloigus. Sama küsimus: Mida. Kuradit? PS. Tegemist oli ühe hulkuva koeraga, kes ei soovinud meiega kohtuda.
Samas on olnud ka kordi, kus mu pähe on tulnud kujutlusi sellest, kuidas ma ise Ottole midagi teen. Ükskord olime jälle jalutamas ja Ottole see millegipärast üldse ei sobinud. Olin ta endale rõngaslinaga külge sidunud ja ta lihtsalt hakkas niimoodi siplema ja siputama, et ma pidin ta lihtsalt sealt linast välja võtma. Panin ta siis muru peale, et lina uuesti seadistada ja selle aja peale tuli mulle pähe kujutlus sellest, kuidas ma Otto lihtsalt sinna nutma jätan ja ise minema kõnnin. Ma isegi ei oska seda kommenteerida. Tõsiselt. Õnneks, päriselt ka, õnneks ei ole selliseid viimasele sarnaseid mõtteid väga palju olnud ja neid esines pigem harva. Aga see on kuidagi nii hirmutav mõelda, et miks ma üldse sellise asja peale tulen. Ma ei teeks kunagi oma lapsele nii ja ma vabandasin Otto ees isegi selle mõtte pärast (võtsingi ta sülle, palusin pisarad silmis vabandust ja tulime ruttu koju), aga küsimus jääb: kuidas selline asi üldse juhtuda saab?
Oluline, mille endale taaskord ruttu selgeks tegin (olles ärevuse ja ärevushäiretega mõnigad kogemused läbinud ning seetõttu tegelenud mindfulnessiga) oli, et minu mõtteid ei defineeri seda, milline inimene ja ema ma olen. See, et mulle tulid sellised hirmsad mõtted pähe, ei tähenda, et mina oleksin hirmus inimene ja hirmus ema oma lapsele. Samas ma pean tunnistama, et ega see hea tunne ei olnud ning oli kordi, kus ma mõtlesin ka spetsialisti poole pöörduda, sest no midagi ju pidi minuga viga olema… Seni kuni ma kuulasin podcasti (Get Your Glow Back, saatejuht Madeleine Shaw, 14. osa Resentment, Relationships, Intrusive Thoughts & The MOPMAN Theory), mis mulle selle kõik mõistlikult lahti seletas ning mille tõttu ma seda teemat ka veidi lähemalt uurinud olen.
Näiteks artikkel psychology today lehel seletab Sarah Best mõistetavalt lahti, et põhimõtteliselt on tegemist lihtsalt ühe toimetuleku meetodiga. Värsked emad on peale lapse sündi eriliselt tähelepanelikud ning kogu aeg valves, et märgata ja elimineerida võimalikke hädaohtusid. Iseenesest ei ole selles midagi halba ning sarnaseid sundmõtteid esineb ka teistel (nt “äkki ma ei keeranud ust lukku?”), kuid värsketel emadel (vanematel) võivad need olla hirmutavalt detailsed. Võtsin selle postitusega tegeledes ühendust ka peaasi.ee nõustajaga, kes kirjutas, et värsketel vanematel on kõrgendatud ärevuse seisund uue rolli ning suure vastutuse tõttu, mistõttu need mõtted üldse tekkida võivad. “Meil tekib ärevusest püüd kõike (ka halvimat) ette ennustada ning meie meel hakkab katastrofiseerima ning suuri üldistusi tegema ja muutub seeläbi ebaratsionaalseks,” selgitas nõustaja. Enamasti suudame need mõtted eemale suunata (nagu minagi mõtestasin enese jaoks selle, et mu mõtted ei defineeri mind inimesena). Samas võivad sellised mõtted hakata ka igapäeva elu segama. Näiteks, kui esineb turvalisus- ja/või vältimiskäitumist: esimesel juhul püüab inimene enda jaoks olukorda turvalisemaks teha (näiteks käin ja kontrollin iga tunni aja tagant, kas mu magav laps ikka hingab), teisel juhul väldib inimene sootuks mingeid olukordi (näiteks ei lähe lapsega jalutama, sest äkki tuleb karu kallale). Peaasi.ee nõustaja sõnas, et abi võikski otsida siis, kui sellised mõtted põhjustavad argises elus mingeid häireid. Tagantjärele mõeldes oli ka minul hetki, mis oleks pidanud olema häirekellaks (mul oli periood, kus ma ei tahtnud Ottoga üldse autoga sõitma minna, sest ta tõesti lihtsalt karjus tagaistmel turvahällis ja ma oleks pidanud miljon peatust tegema, et üldse kuskile jõuda ja ma lihtsalt ei tahtnud, sest eelnevad kogemused olid minu jaoks lihtsalt nii halvad). Õnneks suutsin ma sellest kuidagi ise välja tulla, kuigi ka sellised asjad võivad sünnitusjärgsel perioodil tunduda nagu kõige suuremad eneseületused üldse.
Kuid ei saa väita, et need negatiivsed mõtted oleksid midagi ebatavalist. Lugesin ka ühte uuringut, kus leiti, et ka sünnitusjärgset depressiooni mitte põdevad naised mõtlevad sarnaseid negatiivseid mõtteid nagu depressioonis olnud värsked emad (nt “Kui lapsega midagi juhtub, siis on see minu süü” või “Ma ei suuda enam täiskasvanulikke vestluseid pidada” või “Keegi ei mõista mind” või “Tunnen, et kõik kritiseerivad mind, kui ema” jne jne). Ainus suurem erinevus oli seotud enesevigastamise ning enesetapu ja lapse vigastamise mõtetega – need mõtted saatsid depressioonis värskeid emasid rohkem.
Põhjus, miks ma sellest kõigest kirjutan ongi see, et me kõik pööraksime tähelepanu enda vaimsele tervisele. Mõned asjad lapsevanemaks olemise juures on üsna hirmutavad ja tegelikult on hea teada, et sa pole sarnases olukorras ainus (õnneks neid sundmõtteid minul enam ei esinegi). Kui aga mul need mõtted tekkisid, siis ma ei rääkinud nendest isegi Martinile. Tegelikult ma ei teagi, miks. Tundus, et see pole normaalne ja eks ma ka häbenesin, et kuidas sellised mõtted ja kujutlused üldse minuni jõuavad. Ma uurisin, et kas ka tal on midagi sarnast olnud alles siis, kui ma olin eelnimetatud podcasti ära kuulanud (ja noortel isadel esineb seda muideks samamoodi). Kui sa ei tea, kas sinu mõtted ja tegevused on normaalsed, siis küsi (tuttavatelt, foorumist, perearstilt). Ma väga soovitan uurida peaasi.ee kodulehte, sest seal on võimalik lugeda erinevate probleemide kohta, teha teste ning pöörduda vajadusel spetsialisti poole (ja leida infot vältimatu abi saamiseks). Hoiame oma vaimset tervist.
Kas sinul on midagi sarnast olnud? Kas sellistest asjadest peaks rohkem kirjutama/rääkima?
Igaks juhuks lisan ka kasutatud kirjanduse loetelu, juhuks, kui lingid ei tööta:
- An Exploration of Negative Thoughts as a Normal Phenomenon After Childbirth
Pauline L. Hall, DClinPsy, and Anja Wittkowski, ClinPsyD - Why New Moms Think Scary Thoughts After Having a Baby Sarah Best
PS! Ma ei ole seotud peaasi.ee lehega ning kui oleksin, siis mainiksin seda kindlasti postituses korduvalt. Kirjutis on tehtud minu enda initsiatiivil.