Niisiis said meil lõpuks õuna-, ploomi- ja kirsipuud lõigatud. Ploomipuud on juba ilusti õites ja kirsipuud näitavad ka kevade märke. Tegelikult on neid enne-pärast pilte päris äge vaadata, sest lõikuse ajal ei saagi nagu nendest muutustest aru.
Juhtusin ühel pühapäeva hommikul kuulama Vikerraadio Aiatarga saadet, kus soovitati vaarikataimede alla panna põhumultši, sest väidetavalt see pidi neid marju ussitamise eest hoidma. Kuna meil on terve kõrvalhoone teine korrus põhku täis, siis mõtlesin proovida. Meil on aianurgas üsna palju vaarikataimi, mis eelmisel aastal olid vaeslapse rollis. Me küll teadsime, et kasvuhoone taga neid mõned on, aga seal oli kõik nii taimede alla mattunud, et väga ei kippunud sinna nõgeste ja naatide sisse vaarikaid korjama. Aga nüüd rohisin vaarikataimede vahelt kõik üleliigse ära ja vedasin põhu asemele. Multšiks ma põhku muidugi tegema ei hakanud, sest tundus kuidagi aja raiskamine ja mõtlesin, et äkki sobib nii ka.
Vahepeal sai valmis ka suurprojekt nimega Kasvuhoone (juhhhuuuuu!). Selle lammutamise ja uue panemisega poleks me kindlasti kahekesi hakkama saanud (või oleks alles järgmiseks hooajaks valmis saanud). Endine kasvuhoone oli akendele ehitatud ja sellepärast jama lõhkuda ka, sest klaasi me sinna aianurka ju jätta ei tahtnud ja pidi ettevaatlikum olema.
Praeguse kasvuhoone kaared saime minu vanaema käest, temal neid enam vaja ei lähe ja nii kolisimegi selle raami meie aeda.
Põhimõtteliselt panid mehed paika kasvuhoone suuruse, kaevasid nö “raami” (muld alt ära ja liiv asemele).
Liivariba peale läksid Fibo plokid, mille vahed lasti vahtu täis. Peale läks veel tõrvapapp ja bituumen, et saaks panna lauad, millele raam kinnitada.
Raam pandi meeste poolt üles ja mina tegin kaared veel roostemuunduriga üle, et see värk siin ikka kauem vastu ka peaks.
Eelmisel nädalavahetusel tuldi jälle terve kambaga appi ja kasvuhoone sai lõpuks kile alla ja uks ka ette.
Mõõtmetelt on 3×5 meetrit suur. Kõrgust ma isegi ei tea, aga ma arvan, et kahemeetrised mehed mahuvad ikka püsti seisma.
Tegime kasvuhoones kohe piduliku avamispeo ka – tuulise ilmaga oli üsna mõnus peidupaik.
Kuna kasvuhoone tuli eelmisega võrreldes lühem, siis panin kasvuhoone taha maasikad maha. Me veel ei tea täpselt, millised plaanid meil järgmistel aastatel aialapiga on ja kuna maasikas on mitmeaastane taim, siis ei hakanud keset aiamaad neid maha panema. Kasvuhoone taga on kõrvalisem koht ja head marjad kõik koos.
Praegu on siis hernes, kartul, sibul ja küüslauk maha pandud. Kõike üsna vähe, sest tahame saaki just nii palju kui meil vaja ja mitte liiga palju üleliigset, mida muidu peaks ära viskama. Eks järgmisel aastal teame jälle paremini, mida ja kui palju.
Kasvuhoonesse sisse me veel mingit korralikumat süsteemi ei mõelnud ja ei teinud. Praegu panime lihtsalt kartulikastidesse kile (augud sisse) ja mulda täis. Hetkel on siis kastides kolm tomatitaime, lehtsalatit ja kurki. Mäletan, et eelmisel aastal saime megapalju tomateid (eelmine omanik oli jõudnud maha panna) kuigi meil oli vist 5-7 taime. Sel aastal tahaks veidi vähem, sest ma väga ei tahaks veel mingeid retsepte otsima hakata, et neid tomateid mitte ära visata vaid ikka kuidagi säilitada.
Eks siin aias ole muid töid ka. Ma olen võtnud eesmärgiks iga natukese aja tagant taimi pildistada, et järgmisel aastal oleks teada, mis ja kus kasvab. Me kindlasti tahame iluaia ümber teha, aga päris kõike üles kaevata ja uued taimed osta oleks lihtsalt mõttetu. Nii ma üritangi veidi kaardistada ja mõelda, et mida alles jätta ja mida mitte.
Loodame, et saame ikka saaki ka (kes külvab, see pidi lõikama ka).