Appi!! Kas ma olen nutisõltlane??? Ja koos lapsega?

Okei, tekst peaks tulema ju üsna lühike. Tegemist on “Kas” küsimusega ja mis sa siin ikka heietad. Oled siis või ei ole? Ah? Ja ise oled veel ema ka, enda ja lapse suhtes peaks ju aus olema, või mis?

Uuhhuuhhuuuuu. Vastus on: “Ma ei tea. Päriselt.” Et äkki, oleneb sellest, kellega võrrelda? Või millise versiooniga minust seda nutisõltuvust võrrelda? Selles suhtes, et mul on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga ma tunnen, et mul praegusel hetkel on asi enam-vähem kontrolli all. Samas ma ei ole Sandra Vabarna, kes vist on nutivabaduse patroon ja ma üldse ei mõtle seda siin halvaga. Aga noh, teate küll, võrdlemine on meie kõige suurem vaenlane ja ma pean tunnistama, et üks tema ideedest (nutivaba päev) tekitab minus siiani veidi kõhklusi (ja ka veidi tunnet, et ma ei ole just parim inimene ja ema ja üldse eeskuju, eksole).

Millised need halvemad ajad siis olid? Noh, enne seda kui ma emaks sain oli mul lausa periood, kus ma võisin tuttavatega kokku saada ja samal ajal süüdimatult telefonis scrollida, jumala suva. Telefon oli hommikuti esimene asi, mida ma vaatasin ja viimane asi, mida ma õhtul magama minnes vaatasin (sest see oli öökapil minu voodi kõrval). Ja tegelikult on see ju veider, sest nagu.. mul on mees, keda ma oleks võinud hommikuti esimesena tervitada (mitte, et ma alati eelistasin telefoni talle, aga you get the point).

Ja kui nüüd aus olla, siis ega Otto sünniga asi kuidagi paremaks ei läinud. Peale sünnitust oli minu aju nagu kartulipuder, mis teatavasti ei pea absoluutselt mitte midagi meeles (sel ajal naisel lihtsalt ajud puuduvad!). Seega ma vajasin endale igasuguseid äppe appi, et üldse toime tulla (mõned on mainitud siin). Jällegi, ma kasutasin telefoni Otto kõrval ka öösel ja päevasest ajast ma ei hakka rääkimagi.

Mingil hetkel hakkas Otto aga ekraanide osas huvi rohkem üles näitama ja ega see hea tunne ei olnud, et alla aastane laps koos minuga midagi telefonis vaadata tahab. Seega mul käis endal mingi klõps läbi ja kuidagi päevapealt võtsin telefonil maha kõik hääled (ma päriselt ei teagi, milline mu helin üldse oleks) ja enamus teavitustest (et telefon ka vähem vibreeriks). Lisaks hakkasin ma telefoni hoidma köögis kandiku peal (nii päeval kui ka öösel) ja ei kandnud seda endaga kogu aeg kaasas (sest muidu oli ikka hea seda vahepeal ju taskust välja võtta, kui Otto tähelepanu oli parasjagu mujal). Praegu ma võin vabalt hommikuti mõni tund kulgeda ilma, et ma oleksin üldse telefoni kätte võtnud. Ja ma tunnen ikka veel, et ma olen nutisõltlane (ja veel koos lapsega?). Olenemata sellest, et ma tegelikult olen teinud nii- nii palju edusamme.

Okei, pean tunnistama, et teatavate tõusude ja mõõnadega ning järgnevat ei ole mul just väga hea meel tunnistada, aga Otto küsis vahepeal rohkem “Tiktokki vaadata” kui näiteks raamatu lugemist (piinlik ja ma nahutan ennast ise selle eest, teie ei pea ja saate olla paremad kui mina). Aga ma tean, et see oli minu isiklik madalperiood, kus mul lihtsalt ei olnudki motivatsiooni enda lapsega alati mängida ja mul oli lihtsam temaga koos telefonist videosid vaadata.

Õnneks kestis see üsna lühikest aega (vist nädal) ja ma ikkagi kaasan nüüd jälle Ottot meie igapäevastesse kodustesse toimetustesse (koristamine, pesu pesemine, toidu tegemine jms) ning ei anna talle esimese asjana telefoni kätte. Kuigi tagantjärele mõeldes oli mulle sellist “puhkust” ka vaja (ebatervislik küll, aga siiski).

• 

• 

Ja noh see, ekraanivabadus ja lapsekasvatuse teema on nii keeruline. Ja nagu.. oled sa aus või valetad, sa saad ikka kelleltki mingisuguse halvustava lause. Ütleme siis nii, et Otto on valdavalt ikkagi ekraanivaba (me muideks ei ole siiani peale seda suvist remonti telekat laudast ära toonud), kuid me ka otseselt ei keela, küll aga piirame (mida on tegelikult üsna lihtne enda telefoni või arvutiga teha, kui telerit ei ole, mida laps oskaks puldist käima panna). Natukene leebemaks oleme me tegelikult muutunud alles viimase paari kuu jooksul. Praegu on juba aru saada, et Otto ikka mõtleb kaasa, kui midagi ekraanilt näeb ja üldiselt ma tal täiesti üksi midagi vaadata ei lase. Olen ikka juures ja kommenteerin kaasa, et asi oleks tema jaoks veidigi interaktiivsem (muidugi ma iga kord ei viitsi ja ei jaksa nii, aga see on ka okei). Ja eks see ekraaniaja rangus meie peres sõltub suuresti ka vanemate enda vaimsest tervisest. Ottol on olnud nädalaid, kus ta on saanud terve seitsme päeva jooksul vaadata endast videosid või multikaid kuni 10 minutit. Aga on olnud nüüd ka nädal, kus minu kõhuviiruse tõttu vaatasime me Ottoga koos telefonist asju umbes 4-6 tundi (sest no päriselt, ma olin zombie ja jumala ebaadekvaatne mängukaaslane) ÜHE PÄEVA JOOKSUL (mitte nädala, vaid päeva). Loomulikult on lapse arengule parem see, kui ta saab eakohaseid mänge ja tegevusi teha (ning mitte paigal istuda ja liikuvaid värvilisi pilte vaadata), loomulikult on see lapse ja vanema suhtele parem kui ekraane ei ole jne. Aga. Lapsele on ka parem lapsevanem, kes ei ole kui viitsütikuga pomm, kes ilma asjata lapse peal enda viha välja elab, sest ei ole saanud piisavalt enda aega ja enda mõtteid mõelda jne. Ma pigem annan oma lapsele selleks 10-ks minutiks telefonist videod vaadata ja veidi puhkan, kui taban end mõttelt “ma pigem teeks midagi muud, kui mängiks oma lapsega.” (mis ei ole ka hea mõte ja tunne ning on jällegi halb tunnistada, et ma üldse nii mõelnud olen, aga ma loodan, et ma pole ainuke).

Üldiselt kehtib siin ka reegel, et mõõdukalt ja tasakaalus võiksid asjad olla. Kui laps saab proportsionaalselt eakohaseid tegevusi päeva jooksul teha rohkem, kui ekraane vaadata, siis ei tasu end maailma halvimaks vanemaks pidada (nagu mina vahepeal seda tegin). Ja alati tasub püüelda tasakaalu poole: andsid lapsele 20-ks minutiks telefoni? Okei, müra siis ka temaga vähemalt 20 mintsa järjest (ilma vabandusteta!)

Kuidas teie peredes on? On ekraanid lubatud või mitte? Kuidas endale ja lapsele piiranguid seate?