Mõtlesin pulma juttudele vahelduseks kirjutada ka korteri müümisest ja majja kolimisest.
Maja ostmisele hakkasime tõsisemalt mõtlema siis kui me beebiootele jäime. Ei kujutanud kuidagi ette, et vankrit ei saa magava lapsega õue jätta ja pesu hoopis nööril kuivatada. See oleks meie Tartu korteris aga võimatu olnud. Kodu asus meil kesklinna ja Karlova piiril, kino Ekraani vahetus läheduses. Noore paarina ideaalne koht – kõik oli käe-jala juures.
Korter oli tõesti ilus ja mõnus: läbi kahe korruse ja naturaalsete materjalidega. Ise olime sinna ehitanud katusealused kapid ja elutuppa telekariiuli.
Ja siis hakkasime maja otsima. KV-d sai igapäevaselt vaadatud ja mõned majad ja krundid vaatasime ka kohapeal ära. Alguses oli mõte jätta korter alles (sest no nii mõnus pesa oli tegelikult), mistõttu me vaatasime pigem odavamaid ja räämas maju, mida aegamööda korda nokitseda ja ise samal ajal veel korteris olla. Nende puhul muidugi oli see viga, et nokitsemist vajavate majadele üldiselt kodulaenu ei saa (või saab keerulistel tingimustel) ja meie jaoks oleks olnud kinnisvara tagatisel võetud laen liiga palju jamamist olnud. Lisalaenu oleks saanud, kuid me ise ei soovinud finantsiliselt sellist koormat (+ tahtsime, et oleks vahendeid uut kodu nokitseda). Asukoha poolest vaatasime kõike, mis jäi Tartu-Viljandi vahepeale (mina töötasin Tartus ja Martin plaanis just Viljandisse Cleveroni tööle minna).
Leidsime ühe maja, mis tundus äge ja läksime vaatama. Põhimõtteliselt tundus see meie jaoks õige (puumaja, piisavalt suur, aga vajas nokitsemist). Asukoht oli logistiliselt ideaalne: Viljandi ja Tartu vahepeal. Ainus miinus oli meie jaoks, et see krunt oli Viljandi mnt ääres, kuid sellest olime nõus mööda vaatama, sest maja oli maanteest kaugel ja krundi piir oli kõrghaljastusega ääristatud. Kuna maja oli müügis läbi maakleri, siis pakkus ta kohe ennast ka meile ja poole tunni pärast oli ta meil korterit pildistamas ja maaklerlepingut sõlmimas. Uurides, et kas oleks võimalik teha majale broneerimisleping (et peatada maja müük seniks kuni meie korter müüdud saab, sest oleme kindlad huvilised) vastas ta, et sellised lepingud on õigustühised ja suuresti mõttetud. Lisas ka, et majale küll on olnud huvilisi, kuid mitte tõsiseid ja pigem pole põhjust muretseda.
Maaklerlepingus olid sellised olulised punktid, et leping lõpeb maja kinnistu müügiga, meie ei tohi kasutada teiste maaklerite teenuseid ega müüa korterit ilma maaklerita. Maakler saab tasu korteri müügist, enneaegsel ülesütlemisel peame maksma pool sellest tasust ning kuu aega peale lepingu lõppemist meie korteriga tehtavad tehingud on siiski maakleri töö ning tema peab saama selle eest täissumma.
Kui alguses tundus, et kõik sujub, siis minule endale jäi selle maakleriga koostööst mõru maik. Kui keegi soovib konkreetselt teada, mis inimesega tegu, siis ütlen siin vaid, et tegemist on üsna väikese ettevõttega (2 töötajat) ja maakler tegutseb Tartus ja Tartumaal (täpsema info võin anda isiklikult küsides).
Probleemidest siis: nimelt ei olnud tema poolt vahendataval majal ehitisregistris kõik korras. Teatavasti ei saa ilma korralike andmeteta aga teha hindamisakti ja viimane on vajalik selleks, et pangale üldse laenutaotlus teha. Maakler aga andis mõista, et hindamisakt majale on ruttu vaja teha, sest enne ei pane ta isegi korteri müügikuulutust ülesse (teades, et korteri müük on maja ostmise eelduseks). Jah, peab tunnistama enda rumalust, et hindamisakti (maksumus 300€) soovitud majale tellisime. Oleksime võinud seda teha alles siis, kui enda korteril kindel ostja olemas (sest hindamisaktidel on ka aegumise kuupäev). Aga tol hetkel me väga tahtsime seda maja ja tundus, et see on tegevus, mis asjad liikuma paneb ja annab maaklerile ja maja omanikule teatava kindlustunde, et me ei tee nalja
Niisiis ootasime nädala (või isegi paar), kuni maakler koos omanikuga enda omavalitsuses ehitisregistris andmed korda teeks. Seejärel sai hindamisakt majale tellitud ja vist isegi laenutaotlus ära tehtud. Jällegi: õpetussõnad ja tagantjärele tarkus, et esmase maksevõimekuse hindamise osas võib pöörduda panka ka ilma kindla ostuobjektita. Hiljem, kui korter/maja välja valitud, saab alati tagasi pöörduda (ka laenutaotlus on tasuline).
Minu hormoonid lõid tõsiselt möllama (tuletan meelde, et ma olin sel hetkel rase) kui maakler peale kõiki meie pingutusi ja raha kulutamist andis märku, et majale on olemas ka teine kindel soovija, kes läheb panka asju ajama ja on tellinud samuti majale hindamisakti. See tundus nii-nii ebaõiglane, sest meie pidime mõni nädal ootama, et üldse hindamisakti tellida saaks (nagu öeldud, ehitistregistri andmed ei olnud korras) ehk see teine ostja oli ka eelisseisus, sest sai asjadega kiiremini panka. Ehitisregistri andmed oleksid ju võinud tänu maaklerile juba korras olla (mille jaoks ta siis palgatud on?), kuid maakler ise selgitas seda selliselt, et müüjad ikka arvavad, et leidub ostjaid, kes saavad tehingu läbi viia ilma pangalaenuta (ise arvan, et neid on meil Eestis ikkagi pigem vähemuses).
Peab tunnistama, et maakler oli ka kentsakas olukorras, kus pidi näitama maja kõigile huvilistele (esindas ju siiski ka maja müüjat), samal ajal teades, et me oleme kindlad ostjad, lihtsalt meil on vaja korter maha müüa. Aga broneerimislepingut ei olnud ta ju nõus vormistama. Maakler oleks tõsiselt pidanud kaaluma seda, et kas ta ka meid esindab. Professionaalne oleks olnud suunata meid mõne enda kolleegi juurde, et sellist ebamugavat olukorda vältida (taaskord, õppige meie vigadest ja ärge end sarnasesse olukorda mängige).
Teise ostja jutuga kaasnes maakleril ka küsimus, et ehk oleks me hoopis valmis koduvahetuslaenuks. Uurisime selle kohta ja saime kohe aru, et see on kõige halvem ja riskantsem soovitus, mida ühele lapseootel perele üldse pakkuda. Koduvahetuslaen tähendanuks meie jaoks siis seda, et majale saame laenu ning korteri laenu oleks edasi maksnud kuni viimane müüdud saab. Täpselt nüüd ei mäletagi, kas maksma oleks pidanud kahte intressi ja üht laenumakset või vastupidi, aga kulud oleksid igatahes suurenenud põhimõtteliselt poole võrra. Koduvahetuslaenu leping on üldiselt ka tähtajaliselt seotud (6 kuud), ehk kui korterit poleks selle aja jooksul maha saanud müüa, oleks olnud reaalne oht olla beebiga täiesti ilma koduta. Tõsi, ilmselt oleks saanud pangale esitada ka maksepuhkuse taotluse, kuid pinge oleks ikkagi õhku jäänud (kas korter saab ikka kuue kuu jooksul müüdud). Finantse oli meil ka mujal vaja (beebiasjad on kulukad, eriti kui saad esimest korda vanemaks) ja koduvahetuslaenu mõttest loobusime ikka väga kiiresti (ja soovitan ka teistel sellesse teemasse ülima ettevaatlikkusega suhtuda).
Selle pakkumise peale tekkis tõesti tunne, et maaklerile on tähtis lihtsalt mõlema tehinguga võimalikult kiiresti ühele poole saada, enda tasud omastada ja tal täiesti suva, kuidas need inimesed edasi elavad. Minu jutt oleks hoopis teine, kui maakler oleks kasvõi korra öelnud, et tal on meie keerulisse olukorda sattumise pärast kahju ja ehk ta saab siiski meil aidata alternatiivse maja otsingul ja aidata edasi korteri müügiga ka siis, kui meie seda soovitud maja ei saa. See maakler aga nägi enda töös vaid maju, kortereid, raha ja mitte inimesi nende taga (kelle jaoks majad/korterid on kodu).
Siinkohal aga ebameeldivused ei lõppenud. Ma isegi ei hakka siin kõige pisemaid detaile ja korteri näitamistega seotud probleeme lahkama, sest see postitus tuleks liialt pikk. Aga korterit saime näidata umbes kümnel korral ja tekkisid ka tõsisemad huvilised. Põneval kombel tegi üks paar meie korterile hindamisakti ära, kuid siiski loobusid korteri ostmisest. Hindamisakt tuli paartuhat eurot odavam kui hind, mille meie olime korterile pannud. Mind aga kummastas maakleri käitumine järgmisel korteri näitamisel, kus uuele huvilisele ütles maakler lause stiilis:”Ma ise ei ole küll seda hindamisakti näinud, kuid see tuli odavam kui küsitav hind.” Ausalt võtab ikka klimbi kurku küll, kui oled palganud maakleri end esindama ja loodad, et saad korteri edukalt maha müüdud, kuid maakler oma tegevusega seda kõike õõnestab (ehk soodustab korteri puhul hinnas alla kauplemist). Jällegi, võib ju juriidiliselt korrektne olla, kuid isikliku arvamuse kohaselt täiesti ebaeetiline (arvestades, et tema oli selle info saanud nö kolmandatelt osapooltelt). Küsisime ka tema käest, et kui tema maakleritasu poleks fikseeritud (meie lepingus oli see 1000€), vaid sõltuks protsentuaalselt tehingu summast, kas siis kasutaks sama strateegiat, siis selles osas ta kummalisel kombel probleemi ei näinud.
Kõikide nende kitsaskohtade osas kirjutasime maaklerile ka pika kirja. Ühelt poolt, et kommunikeerida temale enda muresid ja teiselt poolt, et kõik need jamad kuidagigi fikseerida, sest sel hetkel mõtlesime tõsiselt, kuidas saaks maaklerlepingust ilma kuludeta lahti öelda. Tuletan meelde, et lepingu enneaegsel ülesütlemisel oleksime me pidanud talle siis maksma 50% tema maaklertasust. Sel ajal võtsin ühendust ka maaklerite kojaga. Üleüldine reegel on, et maaklerlepingut võib üles öelda, kui maakler on rikkunud head tava (pean siin silmas kutselist maaklerit ja/või maaklerite koja liikmeid). Minu pöördumise peale sain maaklerite kojast kõne küsimusega, et mida ma täpselt taodelda soovin (maakleri kutse peatamist, ära võtmist või muid meetmeid). Ausalt tahtsin saada lihtsalt kinnitust, et see käitumine maakleri poolt ei ole okei. Maaklerite kojast helistanud mees selgitas aga, et jah, ta näeb mõningaid probleemseid kohti, kuid nemad teevad maaklerite kojas otsused vaadates mõlema poole ütlusi (mis on loomulikult aus ja õiglane). Aga selleks, et saada enda kahtlustustele kinnitust oleks pidanud alustama menetlusprotsessi, mille tulemuseks oleks olnud maakleri tegevusele hinnangu andmine. Lisas ta ka, et selle otsuse tulemus on kasulik, kui sooviksime pöörduda maakleri vastu kohtusse. Eks see mõte käis läbi, aga lõpuks me seda teha ei soovinud. Me lihtsalt otsisime variante, kuidas sellest ülirumalast olukorrast pääseda.
Ainuke variant, mille lõpuks välja mõtlesime oli koos selle pika kirjaga pakkuda välja variant lepingu muutmiseks just punkti osas, mis puudutas lepingu lõppemise tähtaega. Ehk varasemalt oli see vaid seotud soovitud maja kinnistu müügiga. Põhjendasime maaklerile, et lapse tähtaeg on juunis ja sel ajal ei soovi me korterit näidata, kolida jms üldse tegeleda, vaid värske perena harjuda. Õnneks sai lepingu muudatus läbi viidud ja selles osas hakkas kergem, et ei pidanud enam maja müüki ootama, vaid meil oli kindel kuupäev, mil lepingu lõppu oodata.
Pean tunnistama, et sel hetkel ütlesime maaklerile, et meil on tekkinud ka alternatiivseid variante (tegelikult ei olnud veel) ja meie jaoks ei ole oluline korter kiiresti maha müüa, vaid meie jaoks õiglase hinnaga müüa. Ausalt öeldes oli maakler meiega nii inetult käitunud, et me isegi ei soovinud enam seda maja ja ootasime, et see maja teise ostja poolt siis ostetud saaks. Ja noh, lootsime ka seda, et keegi meie korterit peale lepingu lõppemist kuu aega osta ei soovi, sest me lihtsalt ei tahtnud sellele maaklerile sentigi selle kõige eest maksta. Huvitav-huvitav, teisel ostjal oli pangas probleeme (sest ta oli iseenda tööandja) ja lõpuks kadus see huviline sootuks.
Samal ajal olime meie aga päriselt leidnud endale alternatiivse maja, mida vaadata ja osta soovisime. Uue tekkinud kuulutuse peale helistasin kohe omanikule ja samal päeval tulime maja vaatama. Ja õigesti tegime, sest siis me leidsime enda kodu. Puitmaja, mida nokitseda, kus on piisavalt maad ja mis tundus päriselt see õige. Selle maja omanik oli ka väga armas, sõbralik ja vastutulelik.
Sel hetkel oli ka meie korterile huviline olemas, kes oli asjaajamisega panka jõudnud ja kõik tundus laabuvat. Kuni meie suureks üllatuseks ütles maakler, et ühed huvilised on veel, kes soovivad korterit vaadata. Meie palusime maakleril kommunikeerida edasi see, et üks inimene on oma tegemistega juba pangas, kuid huvilised ei jätnud jonni. Korterit tulid vaatama üks mees ja tema tütar, viimasele otsiti armsat tudengipesa. Ja siinkohal ma pean tõesti sõnu sööma, sest meie korter osteti ära ilma pangalaenuta ja sellega seotud asjaajamiseta.
Korter sai müüdud südamerahus toredale perele ja ma loodan, et seal on äge tudengielu elada. Maja sai ostetud ja saime sisse kolida isegi enne ametlikku ostmist, sest omanik nägi kui kiire meil asjaga on (selleks hetkeks oli sünnitustähtaeg mõne nädala kaugusel). Ja nii me jõudsimegi koju Metsaarule.
Lõpetuseks tahaksin kirjutada, et suhtuge tehingutesse ettevaatlikult, mängige lolli, küsige palju küsimusi ja võtke aega. Loodan, et sellest rumalast loost on midagi õppida ja nii mõnelgi jäävad sellised vead tegemata (äkki aitab vähemalt ühte inimest). Ja leidke maakler, kes töötab inimeste, mitte objektidega.