Tere-tere jälle!
Pealkirjast on ilmselt aru saada, et sel korral tuleb veidi juttu ühest kasvatusmeetodist – Montessori pedagoogikast. Nagu paljud lapseootel emad ahmisin ka mina rasedana igasuguseid beebiootuse ja lapsekasvatuse raamatuid sisse. Mõtisklesin samaaegselt, milline ema ma olla tahan ja kuidas see elu lapsevanemana üldse olema hakkab. Montessori pedagoogika oli miski, mis mind võlus, aga samas ka hirmutas. Ühelt poolt on väga lihtne olla nõus põhimõtetega, et laps vajab austust ning keskkond, milles laps kasvab ja areneb võiks olla temast endast lähtuvad. Teiselt poolt – nii palju põhimõtteid tekitas (ning siiani tekitab) tunde, et ebaõnnestumine meie peres on kuidagi paratamatu.
Kui keskkond ei ole sobiv…
Eks meist ilmselt paljud on näinud neid vahvaid pilte, kus mööbel on täpselt laste järgi tehtud ning tundub, et sellises kodus on lapsel juba iseenesest hea toimetada ja ning kasvada. Aga meil?
Ma ei ole selles nii kindel. Meil on siiani remont pooleli (ning on seda ilmselt ka järgmised 5-10-20 aastat) ning ma ei saa tagada seda ilusat ja harmoonilist keskkonda. Ehk nagu montessoris seda kutsutakse – ettevalmistatud keskkond.
Ettevalmistatud keskkond (ingl k prepared environment) vastab nii lapse füüsilistele, psüühilistele, emotsionaalsetele, intellektuaalsetele kui ka sotsiaalsetele vajadustele. See on läbimõeldud ja turvaline keskkond, kus lapsel on tegutsemisvabadus ja selged piirangud, olgu see siis kodu või lasteaed. Mööbel ja töövahendid on lapse suuruses ja sellised, et laps võib neid iseseisvalt kasutada. Kõik töötegemise vahendid peavad olema esteetilised, puhtad ja terved.
(Eesti Montessori Ühingu koduleht)
Ma tunnistan ausalt, et meie kodu tekitab isegi minus stressi, sest väga paljud asjad on kolimiskastides (just selleks juhuks, et kui remondi jaoks on vaja midagi eest ära liigutada, siis on seda võimalik kiiresti teha). Ma küll olen üritanud tekitada Ottole eraldi madala mänguasjade riiuli (ning hoian asjad endiselt rotatsioonis ehk mõned tema mänguasjad on sahvris hoiul ja aeg-ajalt vahetan neid välja). Tema raamatud on kättesaadavas kohas, riided on alumises kummutisahtlis, vannitoas on talle eraldi kraanikauss ning köögis kasutame pukki, et ta näeks ja saaks meid aidata. Küll aga tean ma, et köögis ei ole tal võimalik iseseisvalt askeldada, sest mul lihtsalt ei ole võimalik talle seda kuidagi tagada (isegi kui ma väga tahaksin). Ma ei saa hoida meisterdusasju selliselt, et tal oleks neid hea kasutada, sest mulle endale tekitab ärevust, kui mu söögilaud on kattunud lapse asjadega (sest nii see hetkel peale meisterdamisi kipub olema). Ei ole seda olukorda, et hundid söönud ning lambad terved. Isegi mul endal on meie kodus kohati keeruline nende ajutiste lahendustega toime tulla. Ma ei ütle, et vaid lapsemõõtu mööbel ja esteetiline kodu on montessori jaoks eelduseks ja ainus viis õnnestumiseks, aga siiski moodustab väga suure osa sellest.
Kui lapsele meeldivad mänguasjad…(ja millal ma siis ebaõnnestusin?)
Raamatus “Montessori väikelaps” on toodud lausa eraldi peatükk “Kuidas suhtuda mitte-montessori mänguasjadesse?” (lk 62). Seal on küll öeldud, et rühmaruum ning kodu on ja võiksidki olla erinevad ning teadlikult valitud mänguasjades ei ole midagi halba (nt naturaalsetest materjalidest klotsid, realistlikud nukud jne). Küll aga tegelikkuses ei ole montessori pedagoogikas nö mänguasju, vaid on õppevahendid. Mul ei ole viimaste vastu sugugi mitte midagi. Olen selliseid “klassikalisi” montessori mänguasju isegi Ottole muretsenud. Lisaks võib meie remonti isegi sellest küljest õnnistuseks pidada, sest Ottole pakuvad tööriistad, materjalid ning igasugsused juhtmed, torud, vidinad väga huvi. Remondi sees saab ta neid kõiki ise katsuda, vaadata ja õppida, mille jaoks konkreetne asi on.
Periood, kus kõik hakkas justkui allamäge minema (montessori mõttes, mitte meie pereelu suhtes) oli hetk, kus Otto tahtis väga hakata mängima suhtlus- või rollimänge. Suurepärane, eksole. Aga kui palju ma ka ei üritanud teda suunata (sest mulle tundus, et ma justkui peaksin), et arsti mängides ravime beebinukku või dialooge peavad omavahel Barbied (mis ei ole vist ka montessori perspektiivist just parimad mänguasjad) – Otto tahtis autodega mängida. Ta tahtis, et autod saaksid arsti juures käia ning et autod räägivad omavahel jne. Ausalt öeldes see ei häirinud mind üldse: ma olen saanud rääkivate autodega Ottole selgeks teha, et lastehoius on tal hea ja turvaline ning ta tuleb sealt alati koju. Ma olen autode dialoogidega saanud lapsele rääkida, mis on viisakas ja mis mitte, mida teha väga keerulises olukorras jne jne. Ja ma ei tea, kas ma olen nüüd 100% ebaõnnestunud, aga sealtmaalt edasi olen ma võtnud Montessori pedagoogikast selle, mis meie perele on sobivaim (sest ilmselgelt mina see täiuslik ja perfektne montessori vanem ei ole ning ilmselt ei suudakski olla).
Aga mis meie perele siis sobib?
Ma ei saa öelda, et me Montessori pedagoogikast täiesti loobume, sest see on kõik nii mitmetahulisem, kui ühes blogipostituses seda kokku annab võtta. Küll aga saan ma öelda, et meie pere ennast montessori perena defineerida kindlasti ei saa. Otto teab populaarseimaid multifilme ja talle meeldivad samuti nende tegelased. Meie kodus ei ole kõik tema perspektiivis läbimõeldud ning mänguasjad ei ole montessori mõistes kõik “eeskujulikud.” Ma saan tunnistada, et nii on ning võtta enda jaoks sellest pedagoogikast see, mis mind tõeliselt kõnetab. Ma saan lasta oma lapsel tegutseda iseseisvalt nii palju, kui see meie kodus võimalik on. Ma saan Ottot kaasata meie igapäeva tegevustesse ka edaspidi (mõned näited ka meie Youtube playlistist). Ma saan austada oma lapse arengut ning olla talle selles kõiges toeks nii palju kui ma oskan ning kui palju minu pädevuses sel hetkel on. Ma saan end lapsevanemana arendada ja kasvada koos temaga. Ja see on lõpmata põnev teekond, olenemata kasvatusmeetodist.
