Pulma jaoks me dekoreerima ja mööblit tassima ei hakka, kuid midagi tahtsime ikka ise ka teha. Mainin igaks juhuks, et kõikide materjalide kohta panen kirja spetsiifilise info, sest ise sarnaseid blogisid lugedes oleksin väga tahtnud sellist teavet ka saada.
Üks loogiline mõte olid pulmakutsed, sest noh, mis see siis ära pole veidi paberit voltida ja liimida. Tegelikult sellist suhtumist ei olnud, sest tehes ise käsitööd tean ma väga hästi kui palju aega ja vaeva korralikult tehtud asjad võtavad. Mul on suur austus nende vastu, kes kutsete valmistamisega endale elatist teenivad. Mina aga tundsin, et sellega saaksin hakkama küll. Taaskord Pinterest lahti ja inspiratsiooni otsima.
Teadsime, et kutsed peaksid meie üldise stiiliga kokku minema, mistõttu ma midagi väga läikivat ja sädelevat ei hakanud materjaliks isegi vaatama. Jõupaberi ja pitsi kooslus tundus just õige ja nii oli alusmaterjal olemas. Mingil viisil tahtsin aga kutseid erilisemaks muuta ja käsitöö poes nägin kalkapaberit, mida tahtsin kutse vahele panna (sest need Pinteresti pildid poolläbipaistva paberiga tegid kutsed kuidagi põnevamaks). See tavaline kalkapaber jäi aga kuidagi odava väljanägemisega (liiga õhuke ja kortsuv sellise tähtsa kutse kohta).
Mul kahjuks ei ole enam alles proovikutseid, mis ma meisterdasin, aga üritan allesjäänud materjalidega enda valikuid põhjendada. Kunst ja Hobi poes suurema tihedusega läbipaistvat paberit paraku ei olnud, siis tegin tellimuse hoopis zelluloos.ee lehelt. Ostsin sealt suurema tihedusega läbipaistvaid ning ka kergelt kollakaid pabereid (kollane on üheks meie pulma värviks). Mõte oli siis printida meie nimed sellele poolenisti läbikumavale lehele. Tindiprinteriga prinditud kollased lehed jäid aga veidrad (pigment oli kuidagi laiali valgunud) ja ka pruuni paberi taustal need ei kõnetanud.
Siis proovisime kahte eri tihedusega läbipaistvat paberit. Neist suurema tihedusega jäi iseenesest ilusam, kuid proovikutse tegemisel oli aru saada, et selle voltimine ja liimimine oleks olnud üsna tülikas.
Seega lõplikuks vaheleheks jäi siiski 140g/m2 variant ning suurema tihedusega lehed kasutame ära kohakaartide tegemisel.
Kutse põhiosa voltisin Kunst ja Hobi poest ostetud paberist Pinterestist leitud joonise järgi. Paber ise oli suurema tihedusega (160g/m2) tugev pastellpaber, mida oli õnneks suures formaadis (joonise järgi tehtud kutse ei oleks A4-le mahtunud) ja ka A4 formaadis (mis oli vajalik, sest kutse tekstiosa tahtsime ikkagi ju printida).
Kui põhiosa oli mõõdetud, lõigatud ja tasku liimitud, siis printisime nimed läbikumavale paberile, kleepisin selle äärega põhiosa külge ning selle peale tuli omakorda kutse tekst. Tekst oli lihtne ja tavaline, olulise infoga ja me selles osas väga loomingulised ei olnud.
Kutsele kleepisin veel tekstiilist pitsriba, mis õnneks oli Kunst ja Hobis olemas juba liimiribaga, mis seda tööd hõlbustas. Pitsi ääred töötlesin veel läbipaistva liimiga üle, et need hargnema ei hakkaks (proovisin korra ka korrektoriga, kuid see tõmbas kohe liimi lahti ja jäi väga kole). Vahelehed (pärit Koduekstrast) koos info ja ajakavaga said kutse taskusse pandud ning kinnituseks jäigi takunöör.
Valmistasin 18 kutset ja materjali kulus järgmiselt:
- Suuremõõtmeline kartong (kutse põhiosaks) – 5 lehte (+1 varuleht) Hind: 2.50€/tk
- A4 kartong – 5 lehte (+5 lehte varuks ning printimise testimiseks) Hind: 0.40€/tk
- Pitsteip – 4 rulli (pakis 1,8 meetrit) Hind: 3.30€/tk
- Läbipaistev liim – kulus väga vähe kutse liimimiseks ja pitsi töötlemiseks 2€
- Vahelehed – 2 pakki (10 tk pakis) 2,99€/pakk
- Läbikumav paber – 2 pakki (5 lehte pakis) 1.6€/pakk
- Ümbrikud – 20 tükki pakis 1.78€
- Postmargid – 0,65€/tk
- Takunöör oli varasemast olemas
Kuna ma kohakaarte juba mainisin, siis näitan ära ka inspiratsiooniks kogutud pildid. Kindlasti tahan kasutada läbikumavat paberit, sest see on juba olemas. Ma veel ei tea, milline kohakaardi hoidmise lahendustest lõpuks kasutusele tuleb (eks näis milliste meisterdamiseks tuhin peale tuleb ja aega jääb).
Üks ägedamaid asju, mille ma endale tegin on aga pruudikimp. Pinterestis lihtsalt olid mõned nii ägedad ideed, et ma ei saanud seda võimalust kasutamata jätta.
Selle tegemise põhjuseks ei olnud kokkuhoid, sest pruudikimbud ei maksa väga palju. Pigem mõtlesin, et kahju oleks ära visata kimpu, mis on tähtsal päeval käes olnud ja tahaks midagi püsivamat. Minu lõngakogu on selles mõttes päris eeskujulik, et pruudikimbu jaoks oli materjal juba olemas. Peamiseks lõngaks sai Cottonwood, mis on orgaanilisest puuvillast (ehk jääb pigem matt, mitte väga läikiv).
Alguses plaanisingi kimbu teha tagasihoidliku ja vaid nende kolme tooniga. Siis aga tegin prooviks mõned kirkama värviga lilled. Martin ütles, et värvilisem on ilusam, siis julgesin rohkem teiste toonidega ka mängida. Lisasin ka juurde mõned vildist keeratud roosid ning tupsud (igaks juhuks mainin, et neid on parem teha villasest või meriinost, mitte aga puuvillasest) ja kimp nägi välja suurepärane.
Kõik lilled on keeratud eraldi traadi külge, mis matkiks lillede varsi ning traadid on kaetud krepp-paberiga (iseenesest oleks lilleseade teip olnud parem valik, aga kriisi ajal sobis see ka).
Lisaks kolmele põhitoonile (valge, beež ja kollane) leiab lõplikus variandis ka rohelist, lillat (lõng Cottonwood) ja säravamat kollast, münditooni (lõng Eucalyps) ning vahvad pallikesed (lõngast Mignon).
Lilled kinnitasin traadi külge kuuma liimiga ning pallikesed tegin kohe selliselt, et kinnitava lõnga asemel on peenike traat. Pildid annavad ainult väikese osa sellest ilust edasi. Praegu on kimp köögis ja iga päev käin ja keeran kimbul uue külje, sest see kukkus hästi välja.
Samasuguste lilledega on plaanis teha ka peopaiga kaunistused ja laua dekoratsioonid. Kaunistused tulevad plaanide kohaselt midagi sellist:
Niimoodi see pulmapidu omanäolisemaks muutubki ja meie hinge sisse saab. Loodan, et see isetegemine tasub end ära, sest selline nokitsemine on tegelikult päris mõnus.