Ütlen kohe ära, et Ottol ei ole kuulmisega mingeid probleeme (kui välja arvata see valikuline kuulmine, mis aeg-ajalt kõigil lastel välja lööb kui midagi teha ei taha) ja ta on oma arengu poolest täiesti tavapärane laps. Milleks siis aga see kätega vehkimine ja endale lisatöö tekitamine? Kas ilma ei saa ja mis see üldse juurde annab?
Saab ka ilma hakkama, loomulikult. Beebiviiplemine on Eestis alles suhteliselt lapsekingades ja ei ole just palju “põlvkondi,” kes sellega kokku on puutunud. Enamik meist on ju ilma selleta üles kasvanud. Või kas ikka oleme? Tegelikkuses on meie igapäevases elus ka kehakeelega nii palju öelda, et me enam ei panegi seda võib-olla tähele. Lapsele “tule kaasa” öeldes teeme me kõik enamasti käega kutsuvat liigutust. Kui midagi on vaja näidata, siis ikka viipame selle suunas või näitame näpuga. Miks siis mitte seda teadlikumalt teha?
Minu jaoks on beebiviiplemine nüüd juba äge ja põnevust tekitav, samas oli mul endalgi enne alustamist mõned kahtlused: “Miks üldse beebiga viibelda? Kas ma pean nüüd terve uue keele ära õppima? Millal üldse beebiviiplemisega alustada? Mis saab, kui motivatsioon alla läheb ja tulemusi ei näe? Kas ma üldse julgen igas olukorras beebiga viibelda? Kas Otto üldse viipleks mulle vastu? Mis on olulised viiped? Kust viipeid leida? Kuidas käituda, kui viibet ei tea?” jne jne. Selgitan veidi ja jagan samal ajal meie pere kogemusi ka. Soovitan kindlasti uurida ka beebiviiplemise lehte, sest sealt sain mina enda esimese vaimustuse ja veebikursusel osalemise kogemuse. Aga meie kogemusest ja perspektiivist lähemalt.
Lapsega viiplemine võimaldab temaga suhelda ka siis, kui ta veel ei räägi. Nimelt areneb lapse motoorika kiiremini, kui kõne. Samas saavad nad maailmast ja meie öeldust juba varem aru (nt kui küsid “kus issi on?” ja ta isa suunas vaatab). Mingil hetkel hakkavad lapsed end keha kasutades väljendama (nt sülle soovides sirutavad käed välja, näitavad näpuga millegi suunas jne). Seetõttu tahtsingi beebiviiplemist vähemalt proovida ja ma läbisin beebiviiplemise esimese veebikursuse siis, kui Otto oli alles paarikuune. Viipeid ma siis veel muidugi tegema ei hakanud, vaid ootasin ära umbes selle ajani, kui Otto lisatoitu hakkas saama (6-8-kuu vanuse ajal). Esimesed viiped olid “süüa, juua, kõik.” Paraku siis Otto mingeid viipeid vastu tegema ei hakanud (või mina lihtsalt ei tundnud neid ära) ning siis jäi see asi meil soiku. Beebiviiplemise tunnid toimusid sel ajal aga silmast-silma ning ma kuidagi ei leidnud hetke, et Tartusse päris tundi proovima minna (beebiviiplemine aina laieneb ja ringe on veel teisteski linnades). Koroona viiruse tõttu olid aga ka beebiviiplejad sunnitud netti kolima ning alles hiljuti liitusime veebibeebiviiplemisega ka meie. Sel korral hakkas aga asi kohe edenema ja ma olen otsusega väga rahul. Ma ütleks, et meie pere jaoks oli see suurepärane ajastus, sest umbes 10-kuuselt hakkas Otto aktiivsemalt näpuga asjadele osutama ning tihti viis meid asjade juurde, millega soovis tegutseda/mängida. Ehk sel ajal oli paremini aru saada, et ta soovib end väljendada ja oskab mingil määral ka enda kehakeelt selleks ära kasutada. Viiplema hakkasime uuesti aga siis, kui Otto oli umbes aastane. Igaks juhuks mainin, et Otto ütleb juba mõningaid sõnu ja teeb loomahääli, kuid on ka palju asju, mida ta eelistab hoopis viibelda. Mina ise näen, et viiplemine on talle toetavaks funktsiooniks ja tal on selliselt rohkem võimalusi end väljendada, kui ainult sõnu kasutades.
Beebiviiplemine ei nõua lapsevanemalt eraldi täielikku viipekeele õppimist. Beebiga viibeldes ei moodustata terveid lauseid nagu viipekeeles seda tehakse, vaid kasutatakse üksikuid sõnu, mis on kontekstis olulised. Näiteks võin küsida Ottolt lause:” Kus su papud on?” Viimasel ajal saadab seda juttu aga üha rohkem ka viiplemine. Tavaliselt näebki see viibete tegemine umbes selline välja (viipega saadetud sõna on välja toodud): “Poja, kus su papud on? Kus need on? Lähme otsime su papud üles. Tule emmega kaasa. Kus su papud on?” (See, kes väidab, et ta oma lapsele ühe minuti jooksul sama lauset üle kahe korra ei ütle… Te kas valetate või teie laps on geenius).
Alustamiseks on suurepärane aeg, kui laps on 6-12-kuu vanune (aga on olemas ka mudilaste grupid). Nagu ma juba mainisin, siis minul oli alguses motivatsioon maas, kui kohe tulemust ei näinud. Tunnistan, et ma olin kärsitu ja samas järelemõeldes tegin ka mõningaid vigu. Ma ei olnud piisavalt järjepidev ning võis mööduda mitmeid päevi (isegi nädal), kus ma viipeid üldse ei teinud. Kõik minu esimesed valitud viiped olid pigem minule vajalikud, mis aga ei pruugi last viibete tegemiseks üldse motiveerida. Igal lapsel on omad huvid ja ka mõned esimesed viiped tuleks valida vastavalt sellele, mis ka lapsele põnev on. Vanuseliselt veidi hiljem alustamise eelis oligi meie pere jaoks see, et tulemused olid kiiremad (esimene viibe tuli Otto poolt vastu, kui olime poolteist-paar nädalat viiplemisega tegelenud). Sel ajal oli ka Otto koordinatsioon juba niivõrd arenenud, et oli tema viipekatsetustes ka aru saada. See aga motiveeris veelgi enam veebitunde vaatama ja uusi viipeid õppima.
Samas on olnud praegu ka päevi, kus viibelda ei taha/ei viitsi. Ja see on täiesti okei. Iga asjaga elus on omad tõusud ja mõõnad. Nendel päevadel ma võtangi rahulikumalt, uusi viipeid ei otsi, tunde ei vaata ning teen ka enda elu lihtsamaks. Sellistel päevadel viiplen ainult neid sõnu, mille puhul ma tean, et need on meie nö turvaviiped (sellised, mis on Ottole huvitavad või mille tähendust ta kindlasti teab ja mõistab) ning ülejäänud viiped las olla lihtsalt kuskil kuklas või veebis olemas.
Kas avalikult beebiga viibelda veider ei ole? Jah ja ei. Siin ilmselt tuleb suuresti ka see viiplemise staaž mängu ning lapse ja enda olemus ka. Alguses loomulikult ei julgenud ma isegi enda pere eest Ottoga viipeid teha. Samas tuleb seda julgust iga päevaga aina juurde. Nüüd mõtlen ma viiplemisest nagu salakeelest, millest mina ja Otto kindlasti aru saame (mõningaid viipeid teavad teised pereliikmed ka). Kui Otto mulle ikkagi tänaval/poes/külas olles midagi viipleb, siis ma võtan temast eeskuju. Lapsed on nii vahvalt enesekindlad – neid ei huvita, kas ja kes neid imelikult vaatab ning mida nende käitumisest arvatakse. Siin on neilt midagi õppida ja minu õppetund ongi olnud: kui laps julgeb viibelda, siis julgen ka mina.
Milliseid viipeid kasutada? Nagu ma juba mainisin, siis lapsed (ja ka pered) on nii erinevad, et keegi ei saa öelda, millised on just kõige õigemad ja paremad viiped, mida beebiviiplemisega alustamisel kasutada. Mina isiklikult võtsin uuesti alustamisel kasutusele nii endale vajalikke (juua, süüa, banaan), aga ka Ottole põnevaid sõnu (pall, auto, kass). Huvitaval kombel oli Otto esimeseks viipeks aga hoopis “koer.” Kuigi meil endal koera ei ole ja Otto vaimustub rohkem kassidest. Vaatasime ühte raamatut, kus oli koera pilt ja kuna ma olin just veebiseminarist “koer” viibet näinud, siis oskasingi seda Ottole näidata. Naljakas on ka see, et Otto üritas alguses viibelda läbi minu keha. “Koera” viibe on nimelt reiele patsutamine, aga iga kord kui me koera või koerast pilti nägime, siis tuli Otto hoopis minu juurde ja patsutas minu jala peale. Nüüd on ta järjest tublim ja üritab täitsa ise hakkama saada. Kusjuures viipeid “süüa” ja “juua” ei tee ta siiamaani üldse.
Ma olen püüdnud hoida viibete osas ka mingit süsteemi, et ma tõesti saaksin lapsest paremini aru. Minu jaoks tähendabki see seda, et kui on väga sarnased viiped (nt rebane ja hunt või jänes ja karu), siis ühe puhul viiplen seda sõna ning teise puhul kasutan pigem ainult sõna või häälitsust. Jänese puhul teengi jänesekõrvu, aga kuna Otto oskab juba “mõmm, mõmm” öelda, siis ma “karu” viibet talle eraldi õpetanud pole (karu viibe on täiskasvanule küll selgesti eristatav, kuid kui laps seda teeb, siis pole ilmtingimata sellest vahest aru saada). Olen lisanud lapse viibetest videod ka enda Instagrammi, mis on väljatoodud story’de all olemas (neid saab vaadata siit).
Kust neid viipeid siis leida?Kõige rohkem viipesõnastikke leiab siit lingilt. Mina ise hoian enda telefoni brauseris lahti Eesti Keele Instituudi viipesõnastikku. Ehk kui on kiiresti vaja mingi sõna otsida, siis on see kohe mul käepärast. Samas ma pean tunnistama, et kõige paremini on viiped jäänud ikkagi meelde tänu beebiviiplemise tundidele. Tundides saadab viiplemist ka laulmine ja koos viisijuppidega jääb endale ka viibe paremini meelde. Mõnikord olen viiplemise tunde koos Ottoga järele vaadanud ja tema on ka nendest lauludest täiesti vaimustuses olnud. Sellepärast ma soovitangi beebiviiplemise programmist osa võtta. Iseiseisvalt küll saab, aga teiste abiga on väga palju lihtsam. Lisaks, kui on vaja mingit konkreetset viibet, siis tasub kirjutada otse beebiviiplejatele ka. Mind on hädast välja aidanud Instagramis @beebiviiplemine ja @babysign_val
Aga mis saab siis, kui viibet ei tea? Otto puhul on selgelt aru saada, et uute asjade/tegevuste/nähtuste puhul tahab ta sinna juurde näha ka viibet. Eriti siis, kui ta saab aru, et sõna või häälitsusena oleks tal seda raske järgi teha. On olnud mitmeid kordi, kus me näeme midagi põnevat ning Otto tuleb minu juurde, võtab mõlemast käest kinni ning tahab, et ma talle viipleks. Iga kord mul ei ole muidugi telefoni kohe käepärast ja siis olengi teinud talle viipeid “huvitav” või “tore” (nt “Jaa, see on nii tore käbi, mis on siit puu otsast alla kukkunud.”). Mõnikord olen lahendanud ka olukorra selliselt, et viibelnud hoopis tegevust, mida ta just tegi (nt “Oi, kas sa nägid/kuulsid seda mootorratast?”) Hiljem olen siis selle viipe välja otsinud ja üritanud leida selle eseme või koha, kus viibet uuesti proovida.
Kas su laps ikka rääkima ka õpib? Minu enda kogemus on hetkel veel poolik (Otto ütleb vaid üksikuid sõnu ja täislauseid ei moodusta, mis selles vanuses ongi täiesti normaalne), kuid beebiviiplejate kogukonna muljeid lugedes ja uurides on see asi, mille pärast ei pea muretsema. Tihti võrreldakse seda roomamise ja käimisega. Me ikka ootame, et lapsed roomama hakkaksid ja me ei eelda, et kui ta seda juba teeb, siis laps käima kindlasti ei hakka. Samuti on viiplemisega – see on lihtsalt osa arengust ning aitab lapsel rääkima õppida. Viiped, kui sellised kaovad mingil hetkel kõne arenedes ära.
Aga siis ei ole ju neid viipeid ikkagi vaja nii väga õpetada? Jah, võib-olla tõesti. Samas ei ole mina saanud ka aru, et miks on eraldi vaja loomahääli õpetada. Kooli minnes on ikka lastel selged, et “muu” tegev loom on lehm ja “aua” on hoopis koer. Me oleme kõik tegelikult valmis keeleliselt lastele väljendeid lihtsamaks tegema, aga seda saab teha ka viibeldes.
Minu jaoks on beebiviiplemisega tegelemise kasutegur juba praegu väga suur. Ma märkan rohkem neid asju, mida laps vaatab ja millele ta tähelepanu pöörab ja ma saan temaga juba praegu rohkem suhelda, kui ma ainult sõnadega saaksin. Näiteks, kui Otto tahab õue minna, siis varem läks ta välisukse juurde ja hakkas seal vinguma. Nüüd võime olla hoopis teises toas ja kui ta vaatab aknast välja ja teeb mulle “õue” viibet, siis ma tean, mida ta teha tahab või millele mõtleb. Ka temal on ju palju lihtsam, sest enam ei pea seda pikka teekonda ette võtma, et ma temast aru saaksin. Lapsed märkavad ja mõtlevad nii palju ja meil jääb väga palju mõistmata, sest nad ei oska end veel piisavalt väljendada. Loomulikult on meil ka endiselt hetki, kus ma lihtsalt ei saagi aru, mida mu laps tahab ja ega beebiviiplemine ei ole selles mõttes mingi imerohi. Samas ma tunnen, et see on üks viis, kuidas ma saan varakult anda Ottole veidi tööriistu, et mina temaga paremini hakkama saaksin.
Kui nüüd kellelgi on endal mõni pisikene kodus, kellega sooviks beebiviiplemist proovida, siis juhatan teid siia lehele. Siin on ootenimekiri beebiviiplejatele, millega soovitan liituda. Neil on sügisel palju uut ja põnevat tulemas.
Mul on beebiviiplejatele ka sooduskood: APPOKODU15 annab 15% soodustust! Soodustus kehtib 13 nädalat kestvate kursuste VIP-pääsmetele ehk kursus + veebikursus paketile. See pakett võimaldab veebikursuse materjalidele ligipääsu, mis on suurepärast toetavat infot täis. Enda kogemusest võin öelda, et veebimaterjalide üle vaatamine ja kordamine on motiveeriv ja kasulik (ei teki tunnet, et tahaks beebiviiplemisest loobuda).
*Postitus on tehtud beebiviiplemise eestvedajatega koostöös, kuid täiesti enda initsiatiivil.