Hei! Mul on olnud kunagi eraldi ka käsitööga seotud leht FB ja blogi ka, kuhu märkisin üles kõik enda tehtud tööd ja nendega seotud mõtted ja muudatused. See postitus ja valdkond siin on ilmselt midagi sellist, mida ma meie blogi sotsiaalmeedias jagama ei hakka (huvi ilmselt oleks suhteliselt madal). Ma siiski tunnen, et mul on vaja kohta, kuhu need mõtted ka üles märkida. Sest mu tõesti on tihti nii, et tahaks täpseid andmeid tehtud tööde kohta, et kui vaja uuesti teha, siis ei pea hakkama midagi leiutama. Lihtne näide – kui Otto vajab uusi villaseid sokke, siis kui mitu silmust nüüd peaks looma, et sokid tuleksid veidikene suuremad. Aga kui sa oled kuidagi siia jõudnud, siis tere tulemast (loodan, et jääd pikemaks ajaks).
Seekord siis nendest asjadest, mis ma endale teinud olen. Esiteks kudusin ma endale üle pika aja ühe mõnusa talvise mütsi (see ütlus, et kingsepp ise on tavaliselt paljajalu peab minu puhul vägagi paika. Alati teen enne oma meesperele midagi, või kodu jaoks. Ja alles siis mõtlen enda peale). Muster on pärit Inga Torimi raamatust “Mütsi loomine.” Seda raamatut oskasin ma juba enne oodata, kui oli teada, et Torim uue raamatu välja annab. Ma nimelt töötasin kunagi lõngapoes (siiani üks minu lemmikuid töökohti üldse) ja poe juhataja tihti rääkis, milliseid lõngasid Inga proovida soovib. Ta kombineerib omavahel nii põnevalt lõngasid (ise ei tuleks tihti selle pealegi, et nt viskoos ja mohäär koos jooksma panna), et ootusärevus oli minul küll suur (ja kui raamat ilmus ei olnud küsimustki, kuhu sel kuul raha läheb 😀 ).
Mulle jäi silma muster nimega Mare (raamatus lk 67-68), mis oma lihtsuse ja lõngavalikuga (jämedam meriino + mohäär) mind võlus. Alustasin kudumist 15. jaanuaril ning lõngadeks valisin Lana Gatto poolt toodetava Nuovo Irlanda (kood 13701, partii 00029) ning sama ettevõtte Silk Mohair’i (6039, partii 90127). Mütsi muster oli hea lihtne ning jäi juba paari esimese ringiga meelde (mustri moodustavad kaks erinevat mustririda, mida korrates müts lausa iseenesest valmis saab). Hea lihtne kudumine, mida sai aeg-ajalt Ottoga mängimise kõrvalt ka teha (ei pidanud raamatusse süvenema).
Müts on siis kootud kahe osana mütsi osa ise (mustriline) ning hiljem mütsi serv (patentkoes). Iseenesest väga hea lahendus, sest nii saab äärt alati kandja järgi suuremaks/väiksemaks teha. Väikese muudatuse ma mütsi kudumisel ka tegin – muutsin veidi kahandamise tempot (seda ma kahjuks üles ei ole märkinud), et ei tuleks nii piklik, vaid nö “laugema” või kumerama lõpuga (viimase lõnga läbitõmbamise silmustest tegin ka varem, ehk silmuseid oli varrastel veidi rohkem, kui õpetuses ette näeb).
Inga Torimi mustri järgi peaks olema mütsi serv ja tagasi keeratud ja serv mütsi mustri juurde õmmeldud. Seda varianti ma ka proovisin ning müts sai (juba!) valmis 23. jaanuaril.
Mõned päevad mütsi proovinud ja kandnud, sain aru, et mulle siiski meeldib, kui mütsil on serv laiem (ehk kõrvad on täiesti mütsi servaga kaetud. Selline tunne nagu kannaks head peapaela, millel on juhuslikult soe müts küljes). Nii harutasin õmbluse siiski lahti ja sain enda jaoks ideaalse mütsi, mis väga hästi istub. Ja lisaks on nii mõnus ja soe! Kandsin seda õues ka -20 kraadise ilmaga ja pean tunnistama – midagi nendes isekootud asjades on, sest olenemata sellest, et muster võib tunduda suhteliselt õhuline, hoidis müts imehästi sooja (isegi paremini kui minu varasem topeltkihiga poemüts).
Järgmise projektina jaanuaris võtsin ette kududa endale käpikud. Nimelt tegin endale Instagrami konto nimega p2hklik2pik (see kirjapilt lihtsalt tundus vahva ja nii see nimi sündis) ja seetõttu tundus üsna totter, et mul endal ei olnud mitte ühtegi paari käpikuid! Valisin Piret Lilleste raamatust “Lõngast loomine. Kudumeid ja heegeldisi” mustri, mis oma palmikutega tundus kuidagi armas ja ajatu. Ehk siis “Retrohõngulised käpikud” (lk 239-241). Seekord kasutasin lõngasid: Alpakafarmi lõng Fluffy (toon 4, partii 003) ning Katia Baby Alpaca 100% (värv 502, partii 00792).
Neid kindaid muutsin pöidla-ava juures (võtsin varrastele rohkem silmuseid, kui ette oli nähtud ning paaril esimesel ringil kahandasin veidi. Nii jääb minu meelest üldmulje ilusam) ning lõpetasin ka umbes 15 rida varem ära (mul on üsna pisikesed käed ja tavaliselt on teiste tehtud/poest ostetud labakindad mulle alati liiga pikad).
Kindad said valmis 1. veebruaril ja ka need kindad on end vägagi õigustanud. Kahju on ainult, et ma tihti toon nendega ka puid (kuidagi automaatselt lähevad need kindad kätte), mistõttu on nad mul tihti igasuguste puukoorikute jms koos. Peab vist teised, vähe argisemad kindad ka tegema.
Nii palju siis hetkel endale. Praegu on mul väga palju teisigi projekte pooleli: Ottole mängimiseks puu- ja köögiviljad. Endale ühed i-m-e-i-l-u-s-a-d sokid Niina Laitineni raamatust. Paar dekoratsiooni oksakest enda lõngakunsti Instagrami jaoks, pulmadekoratsioonid, Otto Barbiele ja Kenidele riided, makramee riiulid, heegeldatavad korvid jne jne jne. Aga aega tahaks juurde. Vähemalt ei hakka igav.