Eelmise aasta juunis kolisime siis majja, kuhu plaanime jääda väga kauaks ajaks. Miks me selle maja enda koduks valisime? Põhjus on lihtne: vastas kõikidele meie soovitud kriteeriumitele. Me soovisime puitmaja, kuhu saab kohe sisse kolida (ehk vee-kanalisatsiooniga ei peaks vastsündinu kõrvalt tegelema, katus oleks okei ja soojustusega ka poleks kohe mingit jama). Samas sellist, kus saaksime renoveerida enda nägemuse järgi ja luua omanäoline kodu (ehk uusarendused oleksid meie jaoks liiga “valmis” olnud). Asukoht oleks Tartu-Viljandi vahepeal (no peaaegu ongi. Minu arvates on see asukoht isegi parem, sest siinkandis on Otto vanavanemad meile üsna lähedal). Tahtsime, et maja oleks piisavas eraldatuses ja võiks olla ka maad, viljapuud ja -põõsad. Me küll kuskil sügaval metsa sees ei ela ja lähim naaber on umbes 200 meetri kaugusel, aga me tegelikkuses ei näegi neid. No ja peamine – siin tekkis hea ja kodune tunne.
Olgu öeldud, et kõik siin vajab palju tööd ja vaeva ning me oleme sellega arvestanud. Teisi maju/krunte vaadates lihtsalt ei olnud seda tunnet (see tunne, noh, nagu Edgar Valteri pokudel). Õues on väga palju taimi ja ma ütlen ausalt, et see iluaed käib mulle hetkel üle jõu (aga ma plaanin sellega tegeleda). Viljapuid ja marjapõõsaid on parajalt, kuid kasvuhoone on lagunenud ja vajab uuendamist, aga nii hea tunne oli eelmisel suvel minna kasvuhoonesse ja võtta värsket salatit, tomatit ja tilli, et salat teha ja sinna kõrvale mündiga vett (ja teed või Mojito virginit) juua.
Maja on meie jaoks hetkel paraja suurusega, kuid katusealune on välja ehitamata ja ilmselt plaanime ka juurdeehitust. Kõrvalhooneteks on vana suitsusaun koos puukuuriga ja laut. Eks nendega on ka hägused plaanid, aga küll jõuab ka nendega kauges tulevikus tegeleda.
Enne kui ma täpsemalt maja ootamatusi hakkan kirjeldama, siis olgu öeldud, et me tegelikult aimasime, et võib selliseid “üllatusi” tulla ja eelmistele omanikele meil pretensioone ei ole. See koht oli viimastel aastatel olnud kasutuses siiski suvekoduna ja mõned aastad ei olnud siin vist ka mehekätt abiks, et paljude oluliste asjadega toimetada. Jah, neid ootamatusi on olnud rohkem, kui me oleks tahtnud (ja kindlasti tuleb veel), kuid see meid ei morjenda. Meie mõte oligi leida mõnus koht ja majale järjest uus elu sisse tuua.
Hoiatuseks ütlen, et siin postituses on mõned enne/pärast pildid ja need on kõik täiesti ilma “filtrita.” Siinkohal mõtlen seda, et esineb kerget segadust ja korrapärast ning ilust ei anna midagi rääkidagi. Aga see pole kuidagi lugupidamatusest mõne lugeja vastu ja ma arvan, et ka pildid kogu protsessist on ka huvitavad. Algupäraselt ei ole need pildid tehtud kellegi teise jaoks, vaid endale, et oleks hea meenutada. Ega siin ei olegi midagi häbeneda, reaalne elu ongi selline, kus aeg-ajalt segadust esineb.
Kolimiseks võtsime appi enda pered ja sõbrad, et kiiresti ühele poole saada. Plaan oli viia kõik vana mööbel välja (ühe kapi jätsime tuppa), koristada ja tuua enda mööbel asemele (ütlen juba ära, et kogu vara ehk vana mööbel, nõud jms sai kolijate vahel jaotatud). Remonti me ei plaaninud, sest Otto tähtaeg oli vaid paari nädala kaugusel. Oleks olnud rohkem aega, siis oleks mõned asjad kindlasti ära teinud, aga need kõik olid sellised, et lõpurasedana oli neid riskantne ette võtta (kui oleks sünnitama hakanud, siis poleks saanud koju tulla, sest remont oleks poolik olnud).
Näiteks on siin maas puitpõrand, mille oleks tahtnud välja vahetada (või vähemalt ära lihvida ja õlitada/vahatada). Tegemist ei ole põrandalaudadega, mistõttu on laudade vahed päris korralikud ja põrand “lainetab.” Lisaks on puit küll õlitatud, aga näiteks endise diivanialuse kohalt on see jäänud tegemata ja toa ühes nurgas on jäänud lauad otsest lahti (seal peal oli kapp ja lauaotsad olid vaid tänu vaheseinale kinni). Varem olid põrandad vaipadega kaetud ja mööbel oli peal, siis ei saanud sellest arugi.
Mõned asjad olid siiski hädavajalikud ära teha. Me jätsime enda vanasse korterisse kogu tehnika, mis tähendas, et pidime ostma ja uude koju toimetama külmkapi ja pesumasina. Kuna samal nädalal läks katki ka siia jäetud pliit/ahi, siis pidime ka need uued muretsema. Kööki ehitas Martin tasapinna, tegi ägedad sahtel-kapid ja nii saigi köök uue ajutise ilme (mis on ajutise kohta väga äge ja ma arvan, et mõneks aastaks sobib see lahendus küll…). Jällegi, oleksime tahtnud töötasapinna osta ilma viimistluseta ja selle töö ise teha, aga see sünnitustähtaeg kummitas 😀 ja kubu ootab eelmisest aastast saadik paigaldamist. Küll ükskord paika saab (tööde nimekiri lihtsalt kogu aeg täieneb).
Vannituba sai ka ümber tehtud: pesumasin sisse ja kraanikausi panime teise kohta.
Elutuba ja magamistuba on jäänud remontimata, lihtsalt mööbel on vahetatud.
Sissekolimisel pidime veel ära vahetama pumba, sest vana jäi meie jaoks nõrgaks. See aga tõi välja mured torustikuga ja sellega on ikka hullult jantimist olnud. Varem oli vannitoas plaaditud nurk koos dušinurga klaasidega ja tegelikult juba enne pumba vahetamist tekkis dušinurga ühe ääre juurde väike loik ja me ei saanud aru, miks ja kuidas see tekib.
Martin võttis klaasid ära, puhastas ka dušinurga põranda alt kõik ära (põhjustas igasugu haisuprobleeme, sest seal olid hiirepesad ja muu jama), paigaldas kogu värgi tagasi selliselt, et ei oleks enam tohtinud lekkida (täitis kõik vahed ära jne), aga probleem püsis. Mingil hetkel saime hääle järgi aru, et pump teeb pidevalt tööd ja nii saime aru, et see püsiv loik vannitoas on ilmselt seinataguse lekkiva toru põhjustatud. Lisaks hakkas ühel hetkel selle seina juures ka seen kasvama.
Meie esialgne plaan oli tegelikult teha valmis ülemine korrus koos väikese duširuumi ja wc-ga ja seejärel ehitada alumisel korrusel köök praeguse vannitoa asemel suuremaks. Katuse all aga tööd venisid (soojustamine on siiani pooleli) ja seinatagune seis läks juba päris kriitiliseks. Martin üritas sinna ligi saada ka seina nö külje pealt, kuid vahesein oli osaliselt kergkruusaga täidetud ja toru kuskil kaugemal. Seega võttis Martin ette ja tegi enda isaga ja minu isaga koos uue vaheseina, mille sees torud ka meeste poolt üle vaadati.
Martin ostis ka uue kinnise dušinurga, sest plaatimistöödeks polnud tahtmist ega aega. See oli selline nädalavahetuse projekt, sest sel ajal oli Otto juba koju saabunud ja pisikese beebiga on ilma veeta hakkama saamine küll võimalik, aga keeruline.
Kui ma enne mainisin, et meil on puumaja, siis tegelikkus on veidi teine. Endine omanik näitas meile küll magamistoas mädanenud palki, kuid palkidega on ka teistes kohtades kehvad lood. Kui keegi viitsib veidi tagasi ülespoole kerida (põranda värvi erinevusest pilt), siis saab aru, milline see esimene üllatus oli. Kapi tagant ei vaadanud vastu mitte palksein, vaid veidra viimistlusega sein. Elutoa diivani tagant tulid samuti mädanenud palgid välja. Taaskord, meil pole pretensioone, sest suure tõenäosusega nendest palkidest midagi ei teatud. Aga väike nipp nendele, kes soovivad enda maja müüa ning esineb sarnaseid vigu, siis hindajad vaatavad hindamisakti tehes vaid üldpilti ning sellega annab maja hinda kindlasti kergitada.
Mädanenud palgid tulid välja, sest Martin tahab terrassi ehitada ja selle käigus pidime maja külje juurest mulla minema viima ja liiva asemele tooma. Eks me aimasime varem ka, et mingi jama on, sest Ottoga põrandal mängides puhus diivani alt ikka külma sisse. Voodrilaudade eemaldamisega sai selgeks, et ka tuuletõke on valesti paigaldatud ja põhimõtteliselt pole sellest midagi kasu.
Pildilt on näha, et tuuletõke jookseb sellest piirist, kus algab palk. See poolviltune iluliist/ilulaud vundamendi ja tuuletõkke vahepeal tegelikult juhtis tuult rohkem seina vahele. Martin paneb tuuletõkke selliselt, et see kataks seina ja ka vundamenti.
Remont on pooleli ja sarnaseid postitusi tuleb kindlasti veel, sest materjali selleks jagub. Lõppu ütlen veel tarkuse, mida meile mitmed maaklerid kodu valimisel mainisid: maja sa saad ehitada, kuid asukohta ümber tõsta ei saa. See on põhjus, miks me kõikide nende ootamatuste peale pigem käised üles käärime ja tegutsema hakkame, kui liiga palju muretseme. Igav meil siin igatahes ei hakka, aga peale tegutsemisrohkeid päevi saab vähemalt õlle lahti teha ja õues ringi vaadata ning mõelda kui pagana mõnus meil siin ikkagi on.