Ma olen väga raamatulembene inimene ja praegugi on mu e-lugeris üsna mitu raamatut, mille ma kunagi läbi tahaks lugeda (noh, mingi 17 aasta pärast vist, kui Otto ülikooli läheb näiteks). Kui ma muidu loen igasuguseid raamatuid, siis lapsevanemluse kategooria raamatutele on mul tekkinud teatavad nõuded:
- Mida lühem ja süstematiseeritum, seda parem (lapsevanemana mul on veel vähem aega, et kõigega tegeleda. Juukseid tahaks ka näiteks pesta). Jah, on hea, kui on aega terve raamat läbi lugeda, aga mõnikord tahaks olulise info kiiresti kätte saada ehk real-life ctrl+f kasutada.
- Vanuse järgi kategoriseeritud raamatud teevad elu palju lihtsamaks. Ma olen mitut raamatut alustanud ja taibanud mõne peatüki järel, et see pole veel meie jaoks ja pean ootama kuni Otto veidi vanem on. Hea on muidugi, kui teadmised on juba varakult võtta, aga need lapsele kohandatavad nipid-trikid on ikka vajalikud alles siis, kui teatav arenguetapp on käes, sest kui beebi alles õpib keerama ja roomama, siis ei ole jonnihoogude kohta lugemine lihtsalt veel asjakohane (ja ma pean tunnistama, et mombrain tõttu ei ole ka mälu alati kõige parem).
- Kui raamat on ilukirjanduslik, siis olgu see vähemalt naljakas, õpetlik ja meelelahutuslik.
Siit tuleb siis list raamatutest, mis enam-vähem minu nõudmistele vastanud on ja mida võiks vaadata. NB! Tegemist ei ole kohustusliku kirjandusega ja igaüks teeb oma valikud ise. Minu jaoks on need raamatud teatud etappidel lihtsalt olnud abiks, et ma täiesti hulluks ei läheks ning ei arvaks, et ma ainukene saamatu ema olen, kelle laps on täiesti pöörane (meid on selles paadis päris palju).
“Imelised nädalad” (Hetty van de Rijt, PhD; Frans Plooij, PhD; Xaviera Plas-Plooij)
on raamat, mille ümber on nii palju reklaami, kära ja infot. Mistõttu tekib küsimus: “Kas see on seda väärt?” Nii ja naa. Raamat ise on kirjutatud põhimõttel, et pisikeste vanemad saaksid oma lastest paremini aru ning mõistaksid nende käitumise põhjuseid. Lapsed arenevad esimesel eluaastal väga palju ning selliseid wonderweek’e või imelisi nädalaid või arenguhüppeid tuleb iga natukese aja tagant ette. Raamatus ongi kirjeldatud lapse vanus (elunädalate vahemik), mil uut arenguhüpet võib oodata, millised uued oskused ja arusaamised lapsel parasjagu tekivad ning kuidas teda kõige selle juures toetada.
Mida mina sellest raamatust arvan? Ühelt poolt pean tunnistama, et ma väga märgatavaid seaduspärasusi Otto käitumises ja raamatus kirjeldatud nädalate vahel tihti ei märganudki. Üks peamisi märke arenguhüppest on tihti see, et laps on klammerduv ja soovib rohkem lähedust (aga on ka nii palju teisi ilminguid). Minu meelest on Otto aga kogu aeg olnud laps, kes tahab alati süles olla. Ka teiste käitumismustritega oli tihti nii, et Otto tegi kirjeldatud tegevusi kas veidi varem või hiljem, kui raamatus toodud.
Miks ma seda soovitan? “Imelised nädalad” on hästi struktureeritud (iga wonderweek juures on seetõttu hea orienteeruda ja info leiab kiiresti üles) ning toredate eluliste näidete ja tsitaatidega teistelt vanematelt. Raamatus on lisaks lapse arengule ja tema abistamise kirjeldusele alati toodud ära ka list mängudest, tegevustest ja mänguasjadest, mida lapsega proovida. Minu jaoks oli see tõesti hea koht, kust inspiratsiooni saada, kui endal kippusid ideed juba otsa saama. Emana on ka hea endale meelde tuletada, et me tihti isegi ei adu, kui suurt tööd meie lapsed kasvades ja arenedes teevad ning kui keeruline see maailma avastamine nende jaoks olla võib. Nende aju alles areneb ja loob seoseid, mis meie jaoks on küll igapäevased ja tavalised, kuid nemad peavad kõige mõtestamisega veel vaeva nägema. Lihtsalt hea raamat meeldetuletuseks, et lapsed ei käitu nimelt kuidagi halvasti ja vajavad lihtsalt meie tuge.
Lisaks on olemas ka The Wonder Weeks tasuline app, kus tulevad teavitused, kui beebi on arenguhüppele lähenemas ning olulisem info konkreetse wonderweek kohta. Mõni aeg kasutasin vaid seda app’i, kuid raamatupoes seda sirvides sain aru, et eesti keeles on veidi kergem lugeda ja soovitused tegevuste ja mänguasjade osas olid mulle ka olulised.
“Beebimassaaž ja -jooga” (Maarja Säde)
oli mõneks ajaks hea raamat, mille järgi Ottoga toimetada. Raamatus on toodud põhitõed, kuidas beebiga harjutusi teha ning mismoodi masseerida. Juhendite juures on kenasti pildid olemas. Sisukorra järgi on ka hea orienteeruda, et enda lemmikharjutused üles leida.
Mida mina arvan? Tõsi, esialgu proovisin harjutusi ja massaaživõtteid raamatu järgi teha, aga olgem ausad, tegelikult on selliseid asju veidi keeruline raamatu abiga teha. Vähemalt minu jaoks. Kui on midagi sellist, mille puhul on vajalik teada kehaasendit või näha tervet protsessi, siis mina eelistan alati videosid (ka näiteks trenni tegemise puhul). Seega jõudsin üsna ruttu raamatu autori videoteni ja eelistasin neid raamatule. Muidugi ei ole sel lingil kõiki raamatus olnud võtteid.
Miks seda raamatut soovitan? Usun, et lapsevanemana saame me pisikeste füüsilisele arengule ka ise kaasa aidata. Muidugi ei ole võimlemine oluline vaid arenguks, aga ka näiteks gaasivalude, lihaspingete leevendamiseks jms ennetamiseks ja leevendamiseks. Kuigi ma ise eelistasin lõpuks videosid, siis olid ikkagi teatavad masseerimise võtted, mida kasutasin pea igapäevaselt (lõpuks ei olegi ju raamatut ja videosid vaja, sest oluline jääb meelde). Ja ikka on parem, kui kõik oluline on ühes kohas ning ei pea mitut eri raamatut või youtube’i videot välja otsima.
“Isa” (Mihkel Raud)
on raamat isadele isadusest, mis pakub küllaga äratundmisrõõmu ja samastumise hetki. Tegelikult on sinna põimitud ka nippe ja viiteid raamatutele, mida Raud on ise enda laste kasvatamistel rakendanud.
Mida mina arvan? Tegemist on mõnusa ajaviite raamatuga, kus on küll veidi soovitusi ning õpetussõnu, aga selliselt, et see ei häiri (ja lisaks on toodud ka autorid, kelle teoseid edasi lugeda, kui huvi peaks tekkima). Raud kirjutab oma lastega seotud lugusid mõnusa sarkasmiga. Mul jääb mulje, et nende naljade mõistmiseks ja kogu iroonia läbi närimise eelduseks ongi see, et oled ise lapsevanem (muidu ei pruugi aru saada, kas Mihkel mõtleb neid asju päriselt või mitte).
Miks ma seda raamatut soovitan? Kõik teised raamatud on olnud siiani sellised, mida ma olen justkui pidanud lugema selleks, et saada paremaks lapsevanemaks. See raamat on aga nagu hea sõbraga rääkimine – ei mõista sind hukka ja teab, et lapsed võivad mõnikord parajad s***pead olla.
“Nututa uni” (Elisabeth Pantley)
on mõeldud lapsevanemale, kes ei soovi teha oma lapsele nutuga unekoole (meie pere lihtsalt on selline), kuid mis arvestab ka lapsevanema sooviga magada. Raamatus on unetsüklite kirjeldused, unerežiimi parandamise päevikud jpms.
Mida mina arvan? Teooria on alati kena, praktika alati mitte. Samas on see hea teos, kus on mitmeid viise, et lapse une parandamisele süsteemselt läheneda. Mõningaid asju oleme proovinud, osasid plaanime veel proovida. Maru hea oleks, kui oleks ka püsivust seda raamatut ikka ja jälle kätte võtta ja selle teemaga tegeleda (mitte ainult kord-kaks proovida ja öelda “aga ei see ei tööta ju”). Mulle endale tundub, et see on aga rohkem minu probleem ja asi pole sugugi raamatus.
Miks ma seda raamatut siiski soovitan? Alati on hea teada, et kõigile lastega seotud teemadele on teaduslik ja mõistlik seletus ning minu ja sinu laps ei ole ainsad, kes ei maga veel aastaselt öö läbi nagu inglikesed.
“Montessori väikelaps” (Simone Davies)
on hästi süstematiseeritud Montessori põhimõtteid tutvustav ning nippe jagav raamat. Tegelikkuses on raamatus ka mitmeid kasvatuslikke nõuandeid, mida võiks järgida ka need vanemad, kes Montessori “usku” ei ole ning seda kasvatusmeteoodikat 100% jälgida ei soovi.
Mida mina arvan? Kui ma selle raamatu ostsin, siis oli Otto vist alles pooleaastane ning mul ei olnud selle raamatuga veel midagi teha (6-kuu vanust on võimalik igapäeva tegevustesse kaasata suhteliselt minimaalselt). Sel hetkel veel pidasin seda raamatut raha raiskamiseks, aga nüüd olen seda uuesti lugema hakanud. Tegemist on väga hästi liigendatud raamatuga, mille puhul peatükke vahele jättes ei teki muljet nagu jääks olulisest infost ilma. See raamat annab väga palju häid ideid, kuidas lapsega aega veeta ning mida tema keskkonnas paremaks ja meeldivamaks muuta. Ka meie kodus on näha raamatust saadud inspiratsiooni: Otto mänguasja/raamatu riiul, mänguasjade ja raamatute valik, vannituppa tehtud väike vannituba ning köögis olevad söögiriistad. Ma ei pea meie pere 100% nende põhimõtete järgijaks, kuid usun, et raamatust leiaks inspiratsiooni igaüks.
Miks ma seda raamatut soovitan? Nagu ma juba mainisin, siis on peatükid erinevate teemadega, mistõttu on see raamat nagu mitu head kasvatuslikku teost ühes. Kõiki neid ideid oleks nagu varasemalt lugenud, kuid siin on need esitatud loogiliselt ja vastavas kategoorias, mis teeb info leidmise lihtsaks.
“Minu mõistus on otsas” (Isabelle Filliozat)
on üks parimaid raamatuid, mis siiani minu kätte sattunud on. Jällegi – tegemist on hästi süstematiseeritud raamatuga, mis põhjendab ära lapse (1-5-aastaste) käitumuslikud eripärad. Raamatus on toodud nii lapse vanus kui ka situatsioonid, mis teatud eas võivad rohkem esineda (nt “Ma tahan” või “Mina ise” perioodid).
Mida ma raamatust arvan? Raamat on hea lühida tekstiga ja toredate illustratsioonidega. Kui mingit situatsiooni hakkab rohkem esinema, siis on hea raamatu sisukord kohe lahti võtta, õige teema otsida ja mõneleheline selgitus ja soovitus läbi lugeda. Nt, miks ei ole mõtet väikelapsele öelda käsklusi sõnaga “ära” (“Ära tee, ära roni, ära võta jne). Raamatul on veel ka kaks järge: kooliealiste laste ning teismeliste murede ja vajaduste selgitamiseks.
Miks ma seda soovitan? Me kipume unustama, et lapsed ei ole meiega arengu poolest samal tasemel (inimese aju areneb isegi veel 20-ndates eluaastates) ja mõtleme, et lapsed teevad pahandusi, kuigi tegelikkuses on mingid perioodid, käitumismustrid ja tegevused lihtsalt lapse aju arenguks olulised läbida ning laps ei soovi sind närvi ajada või endast välja viia (neil lihtsalt alguses puudub see oskus ja tahtmine selliste asjadega tegeleda). Selles raamatus on head meeldetuletused, kuidas vanemana enamlevinud situatsioonid mõistlikult ära lahendada.
Nüüd ka mõned raamatud, mis saavad pikema tutvustuse mõnes järgmises postituses, aga mida tahaksin siiski korra ära mainida:
“Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda (ja mille lugemise eest su lapsed sind tänavad)” (Philippa Perry)
on üks nendest raamatutest, mille lugemine minul kohe üldse ei edene. Ma isegi ei oska öelda, kas põhjus on selles, et Otto on veel nii noor ja ma ei suuda toodud olukordadega samastuda või on asi selles pidevas enese lapsepõlve analüüsimise olulisuses, mida autor pidevalt välja toob, aga ma suutsin seda lugeda umbes 30 lehekülge ja sinnapaika on see raamat hetkel jäänud. Kas ja millal on mul seda õigem aeg lugeda – ma ei tea. Aga vähemalt teate, et see on olemas ja kõik raamatud ei peagi kõigile meeldima.
“Lapse ajukeskne kasvatus” (Daniel J. Siegel, Tina Payne Bryson)
on raamat, mille soovitusi olen ma paljudes gruppides, blogides ja tuttavatelt kuulnud, mistõttu ma selle raamatu ka lõpuks raamatukogust laenutada tahtsin (mujal on see lihtsalt välja müüdud). Lugemiseni ma veel jõudnud ei ole, kuid sirvides olen aru saanud, et tegemist on üsna sarnase raamatuga nagu eelpool mainitud “Minu mõistus on otsas.” Ehk tegemist on raamatuga, kus on seletatud aju arengust tingitud käitumuslikud eripärad ning erinevad strateegiad, kuidas teatud situatsioone lahendada. Ma ise leian, et see on veidi keerulisem lugemine ning info ei ole nii kiiresti leitav, kui eelmisena mainitud raamatus, aga on see-eest hea edasiarendus.
Kuidas lapsed mõtlevad? (Tanith Carey, dr Angharad Rudkin)
on raamat, mis jäi mulle lihtsalt poes silma ja mida tahtsin ka vahelduse mõttes lugeda. Ülesehituselt on see taaskord üsna sarnane minu lemmikraamatule “Minu mõistus on otsas” – toodud on enamlevinud probleemid/situatsioonid, lapse vanus ja võimalikud olukorra lahendusviisid. Info on lihtsasti leitav ja igal lehel on toodud välja kõige olulisem. Ma ise pole sirvimisest taaskord kaugemale jõudnud (raamat on mõeldud 2-7- aastaste laste vanematele), aga tundub olevat minu masti raamat.
Mis raamatuid teie olete lugenud ja milliseid teistele lapsevanematele soovitate?