Tahan kohe alustuseks öelda, et ma ei ole toitumisspetsialist ega arst ning see, mis sobis meile ei pruugi mõnele teisele perele üldse sobida. Ma kirjutan asjadest nii nagu mina mõtlen ja milliste argumentide ning teadmistega meie näputoiduni jõudsime ja ma siiralt loodan, et keegi ei võta minu kirjutatut kuidagi isiklikult, sest see ei ole asja mõte. Kogemused on jagamiseks ning näputoit (või BLW ehk baby led weaning) esimese toiduna (püreede asemel) on üha populaarsem, mistõttu ma meie teekonnast kirjutangi.
Üleüldine soovitus on alustada lastele lisatoidu pakkumisega alates 6. elukuust (nt WHO ja enamus perearste). Kindlasti on erandeid ja mingitel juhtudel varem/hiljem lisatoidu andmine lapsele arsti poolt lausa näidustatud, kuid meie laps on nö “keskmine.”
Kui ma lisatoidu kohta uurima hakkasin (Otto oli siis umbes 5-kuune), siis tundus see olevat järjekordselt üks teema, kus on nii palju erinevaid arvamusi ja infot, et lapsevanemana peab jälle ühe suure otsuse vastu võtma, mille puhul ei ole üldse kindel, kas see on õige. Jah, ma andsin Ottole püreesid proovida, aga see kuidagi ei edenenud. Ma pean siin silmas seda, et Otto istus oma Babybjörni toolis, poollamavas asendis või siis minul süles ja ma üritasin talle püreed kuidagi sisse sööta. Ja see tõesti ei läinud nii nagu ma ootasin, sest ta tahtis lusikat endale kätte võtta ja ise püreed suhu panna, aga sel hetkel see tal veel väga hästi välja ei tulnud ja tundus, et talle ei meeldi püree struktuur ja see, et ta ise midagi teha ei saa. Mingil hetkel hakkasin Ottole ka tooli otsima, et ta saaks veidi vanemana meiega koos laua taga süüa. Ja kui ma netis neid toole vaatasin, või õigemini mis kategooria alla need liigutatud on, siis ma otsustasin, et võtan sellest teemast veidi puhkust ja vaatan edasi siis, kui Ottol on kuuenda kuu minisünna peetud. Enamasti on toolid pandud “söötmistoolide” kategooriasse ja lapsele ei soovitata väga palju kontrolli jätta (peamine toitja peaks ikka olema lapsevanem, kes ka kontrollib et lapsele söök suhu jõuaks – nii kirjutati üsna mitmes kohas), aga huvi tekitamiseks võib lapsele oma lusika anda jms soovitused. Ja mulle lihtsalt ei meeldinud see mõte, et ma peaks Ottot söötma ja ta ise on kuidagi protsessis passiivne pool.
Selleks hetkeks olin ma hakanud jälgima Instagramis ka @n2putoidulbeebi kontot ja tänu temale uurinsingi rohkem ka BLW kohta. Tema tekstid ja allikad olid minu jaoks usaldusväärsed ja loogilised ning ma otustasingi, et ma muud informatsiooni võtan kui taustamüra ja keskendumegi edaspidi toidu puhul sellele strateegiale. Näputoiduni jõuavad mingil hetkel tegelikult kõik lapsed ja meie jaoks oli lihtsalt loogiline, et me ei hakka last toitma, vaid ta toidab end algusest peale ise, sest sel viisil on ka temal suurem kontroll: mida ta tahab süüa ja kui palju. Tõsi, ka siin on erinevaid “koolkondi,” näiteks USA praktika on, et lapsele saab BLW tehnikat tutvustada alles siis, kui ta täiesti ise istub. Euroopas on aga pigem öeldud, et kui laps suudab toe najal kenasti istuda, siis pole lühikeseks ajaks söögitooli panemine mingi probleem. Ma usun, et iga ema teeb ka siin otsuse enda sisetunde järgi ja valib sellise tee, mis on õige.
Ottol oli millalgi jõulude paiku aga kahepoolne kõrvapõletik, mistõttu ootasin lisatoidu tutvustamisega veelgi (lisatoidu pakkumist võiks ikkagi alustada siis, kui laps on terve). Kuna pidime talle antibiootikume andma, siis tekkisid tal ka igasugused kõhuprobleemid isegi ilma lisatoiduta (paraku ei hakanud talle kohe probiootikume andma ja nii see mure tuligi). Otto sai terveks ja lisatoitu hakkas ta saama tegelikult igapäevaselt alles pärast 8-kuuseks saamist. Perearsti kontrollis meile loomulikult öeldi, et lisatoitu peab ikka kindlasti juba andma ja kuidas ikka iga päev süüa ei anna. Ikka peab andma, muidu võib tekkida rauapuudus. Samas ma ise tundsin, et lapsel, kellel on just põletik kehas olnud ei vaja organismile juurde pingutust tahke toidu seedimise näol. 7-kuuselt andsin talle aurutatud köögivilju küll, aga mitte iga päev, sest lisatoit põhjustas paljudel kordadel lisavaevusi (nii hullud gaasid, et andsime lisaks probiootikumidele ka gaasirohtu).
Ka näputoidu juures on reegel, et uusi toiduaineid tuleks tutvustada ühekaupa ja piisava vahega, et allergiliste reaktsioonide ilmnemisel oleks võimalik reageerida ja teada täpselt, mis muret valmistab. WHO soovitus on tutvustada kõiki toiduaineid ja mitte hoiduda võimalikest allergeenidest (erandid on mesi ja pähklid), seega on kõik toidud lubatud (soola siiski alla aastase lapse toidule ei soovitata lisada). Toit peaks olema nii pehme, et ise keelega vastu suulage surudes toit kergesti puruneb. Lisaks on mõistlik tutvuda imikule/väikelapsele esmaabi andmisega, lihtsalt selleks, et ennast kindlamini tunda.
Selleks hetkeks kui Otto hakkas igapäevaselt lisatoitu saama oli ta juba nii suur, et ma ei tundnud ise kordagi ebakindlust ja uskusin, et ta saab hakkama ja kõik läheb hästi. Ja tõesti suudavad need väikesed inimesed tegelikult rohkem kui me arvame. Ottol ei ole näputoidu tõttu kordagi tõsist lämbumisohtlikku olukorda olnud. Eks alguses on veidi hirmus vaadata, kui kõik ajab köhima ja öökima, aga see on laste tavapärane reaktsioon ja mõne päevaga kadus seegi. Uute maitsete tutvustamisel teeb Otto siiani naljakaid nägusid, aga uusi maitseid peabki lastele pakkuma, et nad ära harjuks.
Esimesteks toitudeks olid meie peres aurutatud porgandid, brokoli, bataat ja kartul. Neile lisandusid järgemööda röstsai (või, püree või hummusega), kodujuust, jogurt jne. 11-kuusena sõi Otto meiega täpselt samasid sööke, lihtsalt soolavabalt. Tegelikult oli meil Martiniga kohe algusest peale kokkulepe, et kui midagi meile endale ei maitse, siis me seda ka Ottole ei paku. Nö soolased beebitoidud (või siis köögiviljadest) olid tihti kuidagi nii maitselagedad. Tegelikult võib beebide toitusid ka maitsestada kõikide maitseainete ja -taimedega (mõistlikkuse piires muidugi) ja sellepärast me pigem tegimegi kõiki toitusid selliselt, et ka Otto saaks neid proovida (burger, karri jms).
Püreedest me tegelikult täielikult ei loobunud, vaid tihti määrisin neid röstsaia peale või magusamaid panin ka maitsestamata jogurtiga segamini. Praegu on aga Otto juba nii suur, et saab püreetuubist ise toidu kätte (hea variant, kui oleme kuskil väljas, päev on kiire või ta lihtsalt ei ole laua taga tahtnud koos meiega süüa).
Üks FB grupp, kuhu ma jällegi liiga hilja jõudsin on Baby-Led Weaning ehk näputoitumine EST. Samas olen praegugi sealt häid ideid saanud ning ka seal on võimalik igasuguseid teemasid rohkem uurida – alates söögitoolidest ja toidunõudest kuni allergia ilmnemiseni välja.
Näputoit esimese variandina ei olegi tegelikult hirmus. Minu jaoks oli nii tore Ottoga koos lõunat süüa, kuidagi nii suureks oli ta järsku saanud. Praegu peab talle muidugi enamasti juba jooksu pealt süüa andma, sest paigal ta ei püsi ja eks neid protestimise perioode, kus ta ainult magusat tahab (banaan, virsik, püreed jms) on ka omajagu olnud, aga üldiselt on ta juba täitsa tubli ja iseseisev sööja. Praegusel ajal käib ja võtab endale ise peenralt maasikaid ja herneid ning kasvuhoonest tomateid. Eks neid keerulisemaid perioode veel kindlasti tuleb, aga meie jaoks on positiivne algus tehtud.
